Inimene, kes on lapsena ristitud ja luteri kirikus leeris käinud ning on ka ristivanemaks, on nüüdseks jõudnud baptistide koguduse juurde, kus laseb end uuesti ristida. Olen ise luteri usku ja ei mõista seda päris hästi. Kas see uuesti ristimine mõjutab ka kuidagi ristivanemaks olemist?
Ristivanema peamiseks kohustuseks on olla oma ristilapsele eeskujuks ja eestpalvetajaks ning tema vanematele abiks lapse kasvatamisel kristlikus usus. Seepärast on nõutav, et ristivanem peab olema kiriku täisõiguslik liige, s.t ka ise ristitud (kas lapsena või täisealisena) ning leeris käies omandanud vähemalt peamised kristlikku usku puudutavad teadmised.
Inimese puhul, kes, olles lapsena ristitud (s.t peaks olema pärit kristlikust perekonnast) ning ka leeris käinud, otsustab vahetada kogudust ning lasta end «uuesti ristida», tekib paratamatult kahtlus, kas ta on olnud leeritõotust andes ja ka ristivanema kohustusi enese peale võttes siiras või päris teadlik. Üsna tõenäoline on, et puudu on olnud mõlemast. Seepärast võib ühelt poolt – inimlikult – möönda, et kui ta on otsustanud nüüd oma usku tõsiselt võtta, siis on asjad läinud paremaks.
Paraku ei ole kõik niisama lihtne, kuna baptistide arusaam ristimisest ja sellest tulenevalt ka sellest, mismoodi toimub inimese osasaamine Jumala armust Jeesuses Kristuses, erineb oluliselt traditsiooniliste kirikute, sh luterliku kiriku omast.
Lühidalt öeldes on ristimisega seonduvad õpetuslikud erinevused järgmised. Baptistide arusaama järgi on ristimine inimese vastus talle Kristuses oma armu pakkunud Jumalale. See on tunnistus, et inimene on uuesti sündinud, surnud vanale ja tõusnud üles uuele elule Kristuses. Kiriku õpetuse järgi on ristimine aga sakrament, objektiivne armuvahend, mille kaudu Jumal sünnitab inimese vaimulikult uuesti, tehes ta oma päästva armu osaliseks, millest inimene usus kinni võtab. Niisiis seisneb siin peamine küsimus selles, kas mõista ristimist eeskätt inimese või Jumala teona.
Kuidas inimene, kes on võtnud omaks baptistliku arusaama ristimisest, saab olla ristivanemaks luterlikus kirikus ristitud lastele, on sellest tulenevalt üsna keeruline küsimus.
Kuna tegemist ei ole pelgalt formaalsusega, vaid ühelt poolt väga olulise usu- ja igavikuküsimusega, teisalt aga kindlasti ka inimeste isiklikke omavahelisi suhteid puudutavaga, ei ole ilmselt hea rahulduda puhtformaalse lahendusega (ükskõik, kas see tähendaks asjade jätmist nii, nagu need on, või vastupidiselt järsku suhete katkestamist).
Pigem oleks õige minna üheskoos oma koguduse vaimuliku juurde (või selle vaimuliku juurde, kes lapse ristis), ning temaga vesteldes ning kõike põhjalikult ja avameelselt läbi arutades otsustada, kuidas edasi toimida.
Kõige parem oleks, kui too inimene, kes on otsustanud lasta end «uuesti ristida», läheks oma endise koguduse (või leerikoguduse) vaimuliku juurde ning katsuks tema abiga jõuda selgusele nii oma usus kui ka selles, mida oleks kõige õigem teha. See võib olla tähtis seda enam, et tihtipeale ei vaheta inimesed kogudust mitte puhtalt usulistel motiividel, vaid pigem muudel, enamasti rikkiläinud inimsuhete tõttu, mis tuleks niikuinii ära klaarida (möönan, et siinkohal on tegemist üksnes üldistava oletusega, kuna ma ei tunne konkreetseid asjaolusid).
Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
19.08.2016
üles