« tagasi
KÕIK KÜSIMUSED
Kuidas suhtub EELK abielueelsetesse seksuaalsuhetesse? Kas on olemas ühene seisukoht? Kas inimesi (koguduseliikmeid) manitsetakse neist hoiduma?
EELK Konsistooriumi poolt 1. detsembril 1998. aastal heakskiidetud dokumendi "Kiriku missioon ühiskonnas" perepoliitikat käsitlevas peatükis öeldakse:
"Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut - Jumala rahvast - Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus maailmas on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna."
Kuigi siin ei ole otseselt juttu seksuaalsuhetest, ei abielus ega abielueelselt või -väliselt, on sellega loodud alus ülalesitatud küsimuse hindamiseks.
Seksuaalsus on Jumala suur kingitus, mille kaudu inimestele on antud võimalus väljendada sügavaimat kiindumust ja omavahelist ühtekuuluvust ning Jumalalt samuti kingituseks saadud elu edasi anda.
Kiriku traditsiooniline seisukoht on, et seksuaalsuhete õige koht on abielu kui vastastikuse tõotusega seotud ja põhimõtteliselt (või vähemalt soovitavalt) lahutamatu liit kahe teineteist armastava ja teineteisest hooliva inimese vahel. See peaks tagama, et kummagi seksuaalpartneri kiindumus teise suhtes ei ole teeseldud - vastasel juhul on tulemuseks paratamatu pettumine ja haigetsaamine.
Kehaline andumine teisele inimesele ilma hingelise ja täieliku andumuseta mõjub tihti võltsi ja poolikuna, isegi siis, kui seda põhjendatakse vastastikuse sobivuse proovimisena enne otsustavat sammu, s.t. abiellumist.
Abielueelsel ajal peavad inimesed pigem järele katsuma, kas nende eluvaade ja huvid sobivad üksteisega, sest abielud lagunevad peamisel taoliste ebakõlade tõttu ja väga harva seksuaalse sobimatuse põhjusel.
Abielu on protsess, milles tuleb ette tõusu- ja mõõnaaegu - see kehtib ka seksuaalsuhete puhul ja nõnda ei garanteeri abielueelne seksuaalelu abielu õnnestumist. Pealegi muutub teine inimene taolise abielueelse "sobivuse proovimise" puhul justkui vahendiks ja nii mõnigi võib end lõpuks tunda vaid ärakasutatuna.
Oluline on seegi, et seksuaalelu on seotud soojätkamisega ja eriti abielueelsed seksuaalsuhted võivad viia soovimatu raseduseni, millest otsitakse tihtipeale väljapääsu abordi abil. Või siis purustab rasedus inimestevahelise suhte, kuna lapse isa otsustab oma partneri hüljata.
Parem pole asi ka juhul, kui üksnes lapse pärast abiellutakse, kuna abielu ei ole sel puhul vaba tahteotsus, vaid justkui vastu tahtmist enda peale võetud koorem, mille tõttu on suurel määral juba ette määratud abielu ebaõnnestumine.
Eelöeldu ei tähenda, et kirik mõistaks hukka inimesed, kes on elanud abielueelset seksuaalelu. Küll aga kutsutakse neid ja kõiki teisi väärtustama mehe ja naise vahelist armastust ning seksuaalsust kui selle lahutamatut osa. Seksuaalsus ilma armastuse ja täieliku teineteisele andumiseta, mille märgiks on mehe ja naise vaheline abielu, on Jumalalt saadud suure anni pisendamine või koguni kuritarvitamine.Enn Auksmann
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
00.00.0000
üles