Tere! Olen ristitud katoliku kirikus peale sündi ehk ilmselgelt mitte oma vabast tahtest ning puudub kuni tänaseni soov kuuluda kirikusse ja/või olla sellega kuidagi seotud. Õigupoolest pean seda sündmust enda elus rünnakuks oma vabaduse vastu. Kuidas oleks võimalik ristimist tühistada ja kas ma olen kuidagimoodi kiriku liige või kusagil nimekirjas, kui ma pole nüüdseks juba mõnikümmend aastat mitte mingil viisil selle elust osa võtnud, leeris käimisest vms rääkimata? Ettetänades!
Ristimist tühistada ei ole võimalik. Kuna ristimise kaudu saab inimene muuhulgas ka kiriku liikmeks, siis on inimene formaalselt kiriku liige seni, kuni ta ei ole vastavat avaldust esitades kirikust välja astunud. Kui inimesel on selleks kindel soov, tuleb pöörduda koguduse poole, kus ristimine aset leidis.
Kiriku liikmeks võtmine on aga vaid üks tahk ristimisega kaasnevast. Ristimise tähtsaimaks anniks on kiriku õpetuse järgi see, et inimene sünnib seeläbi vaimulikul viisil uuesti, ta puhastatakse talle osaks arvatava Kristuse ristisurma ja ülestõumise viljana sündimisel kaasa saadud pärispatust (ning, kui tegemist ei ole vastsündinuga, ka kõigist isiklikest pattudest) ja temast saab Jumala laps, Jumala perekonna liige.
Ristimisega kaasneb kohustus Jumalat usus tundma õppida ning sellele vastavalt elada. Lapse ristimise puhul on vastutus selle eest kuni lapse täisealiseks saamiseni tema vanematel ja ristivanematel. Juhul, kui inimene on teadlikult usust lahti ütelnud, jääb ta ilma ka talle ristimisel pakutud Jumala armust ning ta satub vaimuliku surma olukorda. Siinkohal on kahtlemata oluline justnimelt küsimus inimese teadlikkusest – seepärast soovitan Teilgi enne kirikust lahkumist püüda kirikut, selle olemust, kristlikku usku ja Jumalat tundma õppida, et mitte teha ebateadlikke otsuseid.
Mis puutub sellesse, nagu oleks lapse ristimine «rünnak tema vabaduse vastu», siis võib muidugi öelda, et jah, see on samasugune rünnak inimese vabaduse vastu, nagu näiteks tema sünnitamine siia maailma ilma tema käest küsimata, või tema eest hoolitsemine (teda toites, jootes, riietades, pestes, õpetades) ilma, et oleks oodatud, kuni ta saab täisealiseks ning oskab seda ise teadlikult tahta ja nõuda.
Taoline mõtteviis on lihtsalt absurdne: pigem kuulub inimväärikuse (ja ka vabaduse) juurde tänulikkus selle eest, mis inimesele on antud, ning – juhul, kui kõigest on raske kohe aru saada – püüd oma vanemaid (ja teisi heategijaid) austades aktsepteerida ja nende toimimise motiive mõista. Iga lapsevanema jaoks peaks olema enesestmõistetav soov anda oma lapsele parimat, seda nii ihu, hinge kui vaimu poolest.
Loodan, et leiate aega ja head tahet, et neis asjus selgusele jõuda, ning õpite hindama seda suurt armu ja kutsumust, mida ristimine endast kujutab.
Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
22.04.2016
üles