Kui kirik võtab tõsiselt oma õpetuse aluseks olevat Pühakirja, siis on kahtlemata täiesti selge, et haigete tervendamine kuulub ka tänapäeval kiriku olemuse ja missiooni juurde. Apostel Paulus rõhutab, et tegemist on Püha Vaimu anniga (1Kr 12:9), mis antakse neile, kes on selleks Jumala poolt kutsutud. Siinkohal tuleb meeles pidada ka tõsiasja, et nii, nagu ühes ihus on palju liikmeid, igaühel oma eriline ülesanne, on ka koguduses palju liikmeid ja ameteid, millega on samuti seotud erinevad armuannid ja ülesanded: «Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõigil ole tervendamisandisid? Ega kõik räägi keeli? Ega kõik tõlgenda neid?» (1Kr 12:29-30)

Üks viis, kuidas kirik seda ülesannet täidab, on kindlasti eestpalve, mida võib teha erineval viisil (kas isikliku, eraviisilise või koguduse eestpalvena) ning mille kohta on olemas nii Pühakirja käsk kui tõotus: «Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks.» (Jk 5:14-15) Sellelsamal apostel Jaakobuse kaudu antud käsul ja tõotusel rajaneb ka haigete salvimisena (või vahel viimse võidmisena) tuntud kirikutalitus, mille eesmärgiks on inimese usaldamine Jumala kätte nii ihu kui hinge poolest, nii ajalikult kui igavesti.

Kirik tunneb ka tõepoolest erilise tervendamisanniga inimesi, neid on ajaloo vältel olnud väga palju, on kindlasti tänapäevalgi. Sel juhul tuleb aga pidada meeles, et tervendamine on siiski Jumala Vaimu and ja ime – ning Jumal tegutseb oma Püha Vaimu kaudu just seal, kus Tema tahab, mitte n-ö inimeste käsu peale («Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb,» ütleb Jeesus Jh 3:8). See tähendab, et nõndanimetatud karismaatiliste kirikute tegevusse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, eriti juhul, kui kuulutatakse välja kindlal ajal ja kindlas kohas toimuvaid «tervendamiskoosolekuid», millel lubatakse «imede sündimist». Ime on oma olemuse poolest taoline nähtus, mida ei saa ette prognoosida, ning kui inimene arvab end käsutavat Jumala Vaimu, siis on ta paraku üsna tõenäoliselt ise ühe teise vaimu meelevallas.

Väga tähtis on mõista, et nii Jeesuse kui ka Piiblis kirjeldatud inimeste tehtud imeteod on eeskätt seotud konkreetsete olukordadega – Jumal osutab nende kaudu abi just neile konkreetsetele inimestele, kelle juures imeteod sünnivad, kes näiteks terveks tehakse. Jeesus keelab tihtipeale tervendatutel toimunust kõnelda, kuna see, mis on sündinud, ei ole mõeldud mitte sellega kiitlemiseks, vaid justnimelt Jumala armastuse ja abi väljendusena sellele konkreetsele inimesele.

Teiseks aga on avalikud imeteod ka tunnustähed – selle kohta, et Jumal on kohal ja tegev, selle kohta, et Jeesus on tõeline Jumala Poeg ja tõotatud Päästja, selle kohta, et apostlid või prohvetid ei tegutse mitte oma meelevallaga, vaid Jumala läkitatutena.

Sageli on imetegude peamiseks sisuks neis väljenduv vaimulik tegu: näiteks kõneleb halvatu tervendamine sellest, et ta peab saama vabaks teda halvavast patust, või pimeda tervendamine seda, et ta peab nägema, ära tundma ja tunnistama Jumala läkitatud Päästjat.

Eriti selgelt tuleb Markuse evangeeliumi lõpusõnades esile nii tervendamis- kui ka teiste imede tähendus tunnustähtedena. Jeesus ütleb apostlitele – ja nende isikus kogu kirikule: «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.» Siin on selgelt näha, et primaarne ja möödapääsmatu on Evangeeliumi kuulutamine, ristimine ja usk – ning kõik muu, mis võib sellega kaasas käia, on sekundaarne ja ainult tunnistuseks esimesest, aga mitte möödapääsmatu ega pääsemiseks hädavajalik.

Lõpetuseks tasub nimetada sedagi, et kuna ka inimese mõistus ja oskused on Jumala kingitus, siis võime ka n-ö tavapärastes arstides, kes inimesi ravivad, näha vähemalt kaudselt toimimas Jumalat Tema armastuses ja headuses meie vastu. See tähendab, et Jumala imed võivad sündida – ja võib-olla sünnivadki kõige sagedamini – ka n-ö tavameditsiini kaudu, mis aga kahtlemata ei välista kõike seda, mis ülal öeldud Jumala Vaimu kaudu kingitava erilise tervendamisanni kohta.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
15.12.2015

üles