Piiblis, mille järgi peame kristlastena juhinduma, on sellele küsimusele üsna selge vastus. Nimelt kirjutab püha apostel Paulus taoliste abielupaaride kohta, kus üks abielupool on kristlane ja teine mitte:

«Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest! Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad.» (1. Korintlastele 7:12-14)

Muidugi puudutab see eeskätt juba abielus olevaid inimesi, aga samast põhimõttest saame lähtuda ka siis, kui inimesed valmistuvad abieluks.

Seejuures tuleb aga arvestada sellega, et sellel, millesse inimene usub, on määrav tähtsus selles, kuidas ta mõistab maailma, iseennast, teisi inimesi, moraali ja muud selletaolist, ka abielu ning mehe ja naise vahelist suhet – ning kuidas ta oma elu korraldab ja elab.

Juhul, kui abielupooled (või abieluks valmistujad) on neis asjades väga erinevatel seisukohadel, ei pruugi nende suhe olla rajatud sugugi väga kindlale alusele ning taolisel kooselul on väga suur tõenäosus laguneda. Lisaks võib juhtuda, et abielupooled ei ole valmis või võimelised täielikult teineteise arusaamadega arvestama ning see võib tekitada mõistmatust, pingeid ja teineteisest kaugenemist.

Tavaliselt on nii, et enne abiellumist tunduvad inimestele mitmed teised asjad palju olulisemad kui kellegi usulised vaated või maailmavaade – aga kui abielust saab igapäevane reaalsus, siis muutuvad just need asjad, usk, maailmavaade ning neist tulenevad arusaamad, kõige tähtsamaks üleüldse. On väga kurb, kui abikaasad, kes peaksid jagama teineteisega kõike, ei ole valmis jagama teineteisega niivõrd intiimseid ja määrava tähtsusega asju nagu usk ja maailmavaade. Ning muidugi võrsub siit veelgi küsimusi, näiteks: kuidas, millisest maailmavaatest lähtudes, kasvatatakse lapsi? Kas lapsed ristitakse? Kas neid õpetatakse palvetama? Kuidas tähistatakse kiriklikke tähtpäevi? Ja nõnda edasi.

Kõik see näitab, et taoline suhe – kuigi see on võimalik – ei ole sugugi kõige lihtsamate killast ning on palju ohte, mis võivad seda lõhkuda.

Samas ei tähenda see, et taolist suhet tuleb igal juhul vältida. Pigem võiks too mittekristlasest mees endale ütelda: kui see naine, keda ma armastan, on kristlane, siis ehk on ta just seepärast, et ta on kristlane, just see naine, keda ma armastan? Kas see ei võiks olla tollele mehele innustajaks ka ise kristlikku usku tundma õppida – selleks, et oma armastatuga tõepoolest kõike jagada?

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
15.12.2015

üles