Kristliku arusaama järgi tähendab surm seda, et inimese hing lahutatakse tema ihust. Piibli kõnepruugis tähistatakse hinge ja elu sagedasti ühe ja sama sõnaga, nagu näiteks ka eesti keeles vahel öeldakse, et kellelgi "on eluvaim sees" või kellestki on "eluvaim lahkunud" või keegi "heitis hinge".

Inimese ihu saab seejärel põrmuks ning jääb põrmu kuni ülestõusmispäevani, mil Jumal kõikide lahkunute ihud taas üles äratab ja hingega ühendab ning mil igaüks peab seisma viimse kohtu ees.

Inimese hing, mis surma hetkel ihust lahutatakse, seisab Jumala kohtu ees aga kohe pärast surma, et minna seejärel taevasse või põrgusse, õndsusse või hukatusse, vastavalt sellele, kas inimene suri armuseisundis või mitte, Kristuse läbi Jumalaga lepitatuna või Jumalast lahutatuna.

Jumala ainusündinud Poeg, meie pärast ja meie päästmiseks inimeseks saanud, on oma ristisurma ja ülestõusmisega avanud meile tee taevasse: need, kes on ristitud ning elavad ja surevad usus Temasse ja on Tema läbi oma patud andeks saanud, pärivad igavese õndsuse taevas. See seisneb Jumala vahetus nägemises ning täielikus osasaamises Tema armastusest ja sellega kaasnevast taevasest rõõmust ja õnnest. Seda võib nimetada ka tõeliseks igaveseks rahuks, mis ei tähenda mitte magamist ega tegevusetust, vaid pigem vabanemist kõigest, mis inimest koormab, ja võimaluses piltlikult öeldes täie rinnaga hingata (rahu, puhkus ja hingamine on mõisted, mida ka Piiblis kasutatakse üsna üksteisega kattuvalt, ning kahtlemata seostub nendega ka vabadus).

Palve, et Jumal kingiks lahkunutele igavese rahu, tähendab niisiis eeskätt palvet selle pärast, et need inimesed võiksid minna igavesse ellu. Et nüüd, mil nende maine võitlus - siinkohal on silmas peetud eeskätt vaimulikku võitlus kurja ja patuga, aga samuti kõiki muid maise elu koormaid, vaevanägemist, valu ja katsumusi - on lõpule jõudnud, võiksid nad elada Jumala juures täiuslikus rõõmus ja rahus. Kuna teiste inimeste vaimulik olukord ja vahekord Jumalaga ei ole meile enamasti teada, on taoline palve nende eest igal juhul omal kohal ja väga tähtis.

Viimne kohtumõistmine, mis järgneb kõigi surnute ihulikule ülestõusmisele, teeb avalikuks kõikide inimeste elu, teod ja olukorra; Kristus tuleb taas oma jumalikus auhiilguses ning Jumal võtab kokku ja lõpetab kogu senise maailmaajastu, luues uue taeva ja uue maa.

Niisiis ei tähenda sõnad "Puhka rahus!" või palve "Puhaku nad rahus!" mitte soovi, et surnud jääksid igavesti kalmistule, vaid vastupidi, seda, et nad leiaksid tõelise ja jääva rahu, vabaduse, rõõmu ja elu Jumalas - seda nii hinge kui ihu poolest.

Mis aga puutub Teie lootusesse, et Teie poeg "kunagi tuleb tagasi või on juba tulnud", siis selle kohta on raske midagi ütelda, teadmata, mida Te täpselt selle all mõtlete. Kui Te peate silmas surnute ihulikku ülestõusmist viimsel päeval, siis see aeg on veel ees. Kui aga nõndanimetatud "hingede rändamist" ehk "reinkarnatsiooni", siis see on õpetus, mille kristlik usk väga selgelt tagasi lükkab. Iga inimene on kordumatu, igal inimesel on üks elu siin maa peal ning viimsel päeval ühendab Jumal lahkunute hinged taas nende ülesäratatud (võib öelda ka: uueks loodud) ihudega. Mingit ühest ihust teise rändamist ei ole, ja see tähendab, et see, kuidas me meile antud ainsat elu kasutame, on ülima tähtsusega küsimus. Inimese tähtsaimaks eluülesandeks on õppida tundma Jumalat, leida Kristuses Temaga lepitus ning pälvida nõnda igavene elu.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
01.10.2015

üles