« tagasi
Usk ja elu
Kuidas kirik suhtub võrdlusesse Jumal kui kõiksus/armastus/veel midagi (tavaliselt suure algustähega)? Kas sel moel välditakse isikustamist, on see libe tee, kus võib Jumalast kaugeneda, või mis see on selline?
Ka Piiblis on kirjas lause «Jumal on armastus» (1Jh 4:16). Samas ei ole Piiblis lauset «Jumal on kõiksus», vaid Jumalat nimetatakse «kõiksuse Jumalaks» (Srk 36:1) ning Tema Poja Jeesuse Kristuse kohta öeldakse, et Ta «kannab kõiksust oma väe sõnaga» (Hb 1:3) ja «täidab kõiksuse» (Ef 4:10).
Jumala ja Tema omaduste puhul on tähtis mõista, et Tema omadused on identsed Tema olemusega: nii võimegi öelda mitte ainult, et Jumal armastab või et armastus on üks Jumala omadusi, vaid et Jumal on armastus. Samuti võime öelda mitte ainult, et Jumal on hea või et headus on üks Tema omadusi, vaid et Jumal on headus. Kõiksuse puhul on asi keerulisem, kuna Jumal on küll kõikjal ja kõik on Jumalas (vrd Ap 17:24-28 ja Ps 139:7-10), ent kõik ei ole Jumal, seega ei saa Jumal olla kõiksus ega kõiksus olla Jumal.
Samuti ei saa me, lähtudes lausest «Jumal on armastus» öelda, et [igasugune] armastus oleks Jumal. Jah, igasugune tõeline armastus – nagu ka igasugune olemine ja elu – lähtub Jumalast, ent me ei saa oma armastust (kui tunnet või sellest tundest lähtuvat tegutsemist) kellegi suhtes samastada Jumalaga. Nagu me ei saa ka inimese kohta, kes küll pärineb Jumalast, olles Tema poolt loodud Tema enda sarnasena ning Tema elava hingeõhu läbi elavaks hingeks tehtud, ütelda, et inimene ongi Jumal. Jah, iga inimene on (teatud viisil) Jumalas ja Jumal on (teatud viisil) «kohal» igas inimeses, inimene ei ole Jumal.
Mõtteviis, et «kõik on Jumal» või «Jumal on kõiksus», tähendaks tõepoolest Jumala ebaisikustamist ning samastamist Tema looduga. Sama oht on siis, kui mõistame lauseid «Jumal on armastus» või «Jumal on headus» valesti, neid vastupidiseks pöörates («armastus on Jumal», «headus on Jumal» vmt). Seepärast on möödapääsmatult vajalik pidada meeles, et kuigi kõik on Jumala loodud ja Jumalas ning Jumal on kõikjal, ei ole Jumal siiski mingilgi määral samastatav oma looduga, vaid on sellest absoluutselt «väljaspool» ja «erinev», «teispoolne», kuigi (paradoksaalsel viisil) kõik see, mis meil, Jumala looduil, on ja mis me oleme, pärineb Jumalast.
Kristliku usu suureks sõnumiks on see, et oma inimesekssaanud Pojas, meie Issandas Jeesuses Kristuses on «teispoolne» Jumal astunud meie aega ja ruumi, meid täielikult omaks võtnud ja iseennast täielikult meile kinkinud, kaotamata seejuures erinevust meie ja iseenda vahel (nagu näiteks mehe ja naise armastus ei kaota kahte isikut ega nendevahelisi erinevusi).
Niisiis tuleb Jumalast kui armastusest (või millestki muust taolisest) kõneldes olla teadlik, et me räägime tõelisest, elavast isikust, kelle omadused on üks Tema olemusega, vältides samal ajal lahustumist panteismi, s.t arusaama, mille kohaselt kõik (või «kõiksus») oleks samane Jumalaga ning mis välistab Jumala «teispoolsuse».Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
23.03.2015
üles