« tagasi
Tavad
Miks ja millal luteri vaimulikud võtsid kasutusele väga sarnaselt katoliiklastele, albad? Oli ju tavaline,et kantakse musta talaari. Mis on põhjus ja miks?
Kõigepealt sellest, mida tähendab sõna «katoliiklik» ja mis on luterlik.
Sõna «katoliiklik» või «katoolne» tuleneb kreeka keelest ning tähendab üldist ja kõikehõlmavat, kiriku puhul eeskätt seda, et tunnistatakse ja antakse edasi kristlikku usku kogu selle täiuses ja tervikus, ilma sellele midagi omavoliliselt juurde lisamata või sellest midagi ära võtmata. Just nii väljendatakse kiriku olemust ja missiooni ka Augsburgi usutunnistuses, mis on üks luterlliku kiriku õpetuslikest alustest: «Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga.»
Luterlik kirik on saanud oma nime saksa teoloogi ja usupuhastaja Martin Lutheri järgi, kes ise pidas lubamatuks kiriku nimetamist oma nime järgi, kirjutades: «Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus.» Usupuhastajad pidasid end tõelise katoliikliku (katoolse) usu ja õpetuse kandjateks, erinevalt seda tõelist katoolset ja piibellikku usku nende väitel moonutanud «paavstlastest» või «roomlastest». Siinkohal ei ole meil põhjust pikemalt süveneda omaaegsetesse vaidlustesse, piisab, kui nimetada, et suur osa tollastest hukkamõistudest on praeguseks ületatud, näiteks luterlaste ja rooma-katoliiklaste poolt 1999. aastal allkirjastatud «Ühisavaldusega õigeksmõistuõpetusest». Oluline on mõista, et tõelist, piibellikku katoliiklust (vahel kasutatakse ka mõistet «evangeelne katoliiklus») ei pea vastandama tõelisele, Pühakirja alusel seisvale luterlusele.
Liturgiarõivad ei kuulu luterliku arusaama järgi mitte kesksete usuküsimuste, vaid nn adiaaforate ehk usuliselt ja kõlbeliselt neutraalsete asjade hulka, kuid nende sümboolne tähendus on siiski piisavalt oluline, et sellele tähelepanu pöörata. Seepärast kasutavad ka luterlased vanakirikliku tava kohaselt jätkuvalt mitmesuguseid liturgiarõivaid.
Tänapäeval väga tihti spetsiifiliselt luterlikuks rõivaesemeks peetav must talaar ei kuulu tegelikult traditsiooniliste liturgiarõivaste hulka, vaid on akadeemilist päritolu – tegemist on õpetlasekuuega, mida kasutasid ka teoloogid ning mida kanti usupuhastajategi poolt vähemalt aeg-ajalt jutlustamisel. Samal ajal on täiesti kindlalt teada, et Martin Luther ja teda järginud luterlikud vaimulikud jätkasid traditsiooniliste liturgiarõivaste tarvitamist ning Luther ise on tema arvates eksiteele läinud nn indlejaid (saksa keeles «Schwärmer») iseloomustanud muuhulgas nõnda: «Indlejate juures peetakse parimaiks jutlustajaks neid, kes oskavad hästi neid nelja asja: esiteks koorisärki mitte selga panna; teiseks ka mitte kaasulat; kolmandaks ei arva nad midagi pihist; ja neljandaks, et altarisakrament ei ole muud kui leib ja vein.» Tasub tähele panna, et lisaks liturgiarõivastele kõneleb Luther siin veel kahest ülitähtsast asjast – pihist ja armulauast –, mille puhul praegusaja valdavalt luterlikuks peetav arusaam näib ühtivat pigem Lutheri poolt kritiseeritute kui tema enda veendumustega.
Talaari kandmine muudeti luterlikele vaimulikele kohustuslikuks alles aastal 1811, niisiis ligi 300 aastat pärast reformatsiooni, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III korraldusega, kes käskis seda ametiriietusena kanda nii pastoritel, kohtunikel kui rabidel. Tõenäoliselt tihedate sidemete tõttu saksa keele- ja mõtteruumiga jõudis talaar vaimuliku ametirõivastusena peagi ka meie alale, jäädes valdavaks ligi kahesajaks aastaks. Tõenäoliselt oli talaarikandmise kohustuse esialgseks põhjuseks asjaolu, et ratsionalismi ajal loobusid paljud vaimulikud üleüldse liturgiarõivaste tarvitamisest ning pilti oli vaja kuidagi ühtlustada.
1980. aastate keskpaiku ja lõpul, laiemalt alates 1990. aastate algusest, võeti Eestis, toona peamiselt Soome ja Rootsi kirikute eeskujul, järjest laiemalt tarvitusele taas traditsioonilised liturgiarõivad, mille hulka kuuluvad peamistena valge aluskuub ehk alba, selle peale kinnitatav vöö, kaela ümber asetatav stoola ning armulauatalitusel kantav ülerõivas kaasula. Lisaks neile, kõige tuntumaile, on olemas veel näiteks koorirüü (valge, albast lühem rõivas), amiktus (õlgade ja kaela katmiseks kasutatav valge rätik), maniipel (vasakul käsivarrel kantav lint, mis viitab Jumala Sõna külvale ja vaimulikule lõikusele), dalmaatika (diakoni ja varasemal ajal ka piiskopi ülerõivas), koorimantel jmt.
Nagu juba öeldud, on traditsioonilistel liturgiarõivastel oluline sümboolne tähendus, kusjuures kõigist tähtsaim on alba. See valge aluskuub tähistab ristitute uut elu Kristuses. Me oleme Tema vere läbi patusüüst puhtaks pestud, meie rüüd on Talle veres valgeks tehtud (vrd Ilm 7:14). Nii on alba õigupoolest kõigi kristlaste rüü, tuletades meile meelde, et me ei seisa Jumala ees mitte oma õigusest, vaid selles õiguses, mille Tema ise on meile kinkinud oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses. Ning vaimulikud kuulutavad üksnes Kristust kui Jumala, mitte omaenese inimlikku, tarkust, õigust, pühitsust ja lunastust (1Kr 1:30).
Alba peal kantav vöö tähistab valmisolekut asuda Jumala tööle, samuti seda, et me ei toetu seda tehes mitte iseenda, vaid Tema väele. Püha Paulus manitseb meid, et meie niuded oleksid vöötatud tõega (Ef 6:14).
Stoola on märgiks sellest, et selle kandja näol on tegemist ordineeritud vaimulikuga, kusjuures diakonid kannavad seda teisiti kui preestrid (õpetajad) ja piiskopid. Stoola tähistab uut, surematuse rüüd, mille Kristus on meile oma surma ja ülestõusmise läbi kätte võitnud, samuti seda, et vaimulikud tegutsevad Kristuse sulastena ja Tema käsku täites, Tema head iket kandes ja ennast Temal juhtida lastes.
Kaasulat kantakse, nagu öeldud, armulaua pühitsemisel, ning see viitab Kristuse kõikekatvale armule. Kuna nii stoola kui kaasula puhul kasutatakse liturgilisi värve, viitavad nad parajasti kätte jõudnud kirikuaasta ajale või kirikupühale. Liturgiliste värvide tähendust kirjeldab meie kirikuseadustik järgmistelt:
valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv;
punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv;
violett – paastu ja meeleparanduse värv;
must – sügava leina värv;
roheline – elu ja lootuse värv.
Vahetevahel võib kohata suhtumist, nagu oleksid kaunid liturgiarõivad kuidagi taunitavad, justkui püüaksid vaimulikud nendega uhkeldada. Tegelikult on aga liturgiarõivaste mõte täpselt vastupidine: tuua au üksnes Jumalale ning näidata, et tähtis ei ole mitte vaimuliku isik, vaid Kristus, kelle armu teenistuses vaimulik seisab. Liturgiarõivastesse tuleb suhtuda samasuguse lugupidamise ja hoiakuga nagu muussegi kirikukunsti, olgu tegemist kujutava kunsti, kirikuarhitektuuri, muusika või poeesiaga: kõik see on mõeldud Jumala suurimaks auks ja inimeste hingeõndsuseks. Seejuures ei ole vaja ka vastandamist mustale talaarile, kuna viimanegi ei tohiks mitte rõhutada vaimuliku akadeemilist tarkust (kuigi tegemist on algselt akadeemilise rõivaesemega), vaid peaks tähistama pigem alandlikkust ja tõsidust oma kutsumuse järgimisel. Vastavalt kirikuseadustikule on igal vaimulikul õigus valida, kas ta kannab jumalateenistustel talaari või vanakiriklikke liturgiarõivaid.
Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
23.03.2015
üles