« tagasi
Usk ja elu
Kas pühapäeva mittepühitsemine on patt?
Kõigepealt tuleb alustada sellest, mis on patt. Pühakirja ja kiriku õpetuse järgi on patt teadlik ja tahtlik eksimine Jumala käskude ja üleüldse Jumala tahte vastu.
Selleks, et mõista, kas pühapäeva mittepühitsemine on patt, tuleb vaadata, mis on vastava käsu mõte ja eesmärk. Lühidalt öeldes on selleks ühelt poolt aja võtmine oma vaimuliku elu ning jumalasuhte edendamiseks ja korrastamiseks, teisalt aga kogu oma elu korraldamiseks ja korrastamiseks.
Selleks, et inimene võiks elada tõeliselt inimväärset elu, vajab ta ühendust oma Loojaga, aga samuti seda, et tema suhted teiste inimestega ja kogu ümbritseva maailmaga oleksid korras. Kui loeme Piiblist hingamispäeva pühitsemise käsu sõnastust (2Ms 20:8-11; 5Ms 5:12-15), siis näeme, et selle käsu põhjenduseks ega sisuks pole mitte lihtsalt see, mida tavapäraselt peetakse pühapäeva pühitsemiseks, s.t osalemine koguduse jumalateenistusel, vaid midagi palju enamat.
Kui inimene otsustaks nüüd teadlikult, et ta ei taha võtta aega ei Jumala, teiste inimeste ega enda jaoks, siis on tõepoolest tegemist patuga – eeskätt isekuse, hoolimatuse ja tänamatuse patuga, edasi aga ka oma tõelise kutsumuse eiramisega, sest inimese tõeliseks kutsumuseks on elada Jumalat kogu oma olemusega ning oma ligimest nagu iseennast armastades. Mingil määral on samamoodi isegi siis, kui inimene ei tee teadlikku Jumala tahte vastast otsust, vaid lihtsalt ei anna endale aru sellest, mis oleks õige ja hea, kuna oma teadlikkuse, südametunnistuse ja vastutustundliku ellusuhtumise edendamine on iga inimese loomulik kohustus.
Kui inimene aga küll tahab teha seda, mida Jumal käsib, ent tal ei ole selleks mingil põhjusel võimalust – näiteks peab ta endast mittesõltuvatel põhjustel pühapäeviti töötama –, siis ei ole tegemist patuga Jumala vastu, kui see inimene püüab leida teisi võimalusi nii oma jumalasuhte kui kogu oma elu, iseäranis vaimuliku elu, korraldamiseks ja korrastamiseks. Nii näiteks ei saa me öelda, et poemüüja, kes peab pühapäeval töötama ja ei saa seetõttu osaleda jumalateenistusel, teeb pattu – küll aga võib patustada poe omanik, kui ta – juhul, kui see oleks võimalik – ei korralda poemüüjate tööaga nõnda, et igal müüjal oleks võimalik vähemalt aeg-ajalt pühapäeva pühitseda.
Veel üks asi: kui inimene on kiriku liige, siis peaks ta suhtuma lugupidavalt nendesse kogemustesse, mis kristlased on aegade jooksul talletanud, ning kujundama nii oma vaimulikku kui laiemalt kogu oma elu nendele kogemustele toetudes, mitte arvates, et tema ise ja tema üksi teab kõige paremini, mis on hea ja õige. Pealegi on nii, et isegi kui inimene arvab, et tema isiklikud otsused puudutavad vaid teda ennast, ei ole see enamasti nii – meie otsused ja valikud mõjutavad ka teisi inimesi, vahel kogu ühiskonda, ja seetõttu võib kasvõi seesama pühapäeva mittepühitsemine olla teinekord patt ka teiste inimeste vastu (kui me näiteks selle põhjendusega, et meie ise pühapäeva pühitsemist oluliseks ei pea, ei lase seda teha ka mõnel teisel inimesel).
Lõpetuseks: küsimus patust (ja Jumala käskudest) ei ole mitte niivõrd küsimus sellest, mida tohib ja mida ei tohi, vaid küsimus armastusest. Kui ma armastan Jumalat, siis ma võtan Tema jaoks aega. Kui ma olen kristlane ning armastan kirikut ja oma kogudust, siis ma võtan aega ka kiriku ja koguduse jaoks. Ja kui ma armastan oma ligimest, siis – antud kontekstis – ma annan ka teistele inimestele võimaluse olla koos Jumala ja oma usukaaslastega, sõltumata sellest, kas see parajasti mulle endale sobib ja meeldib või mitte.Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
02.12.2013
üles