« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


1979. a novembris sündis mul poeg. Ta oli ehk 4-kuune, kui millegipärast otsustati teda ristida. Ma ei mäleta, kuidas selleni jõuti, sest olin pikaks ajaks selle unustanud. Kõik oleks korras, kui last oleks ristinud kirikuõpetaja, kuid seda tegi tema enda vanaisa kodus, kes 1927. aastal sündinud inimesena oli küll ise ristitud-leeritatud, ametilt oli ta kooliõpetaja. Tema oma lapsed ( minu abikaasa) olid ristimata, seda põhjendati nõukogude ajaga ja nende pedagoogi ametiga. Mina ise olin lapsena ristitud. Mäletan ja ka piltide pealt on näha, et nö ristiemaks sai naine, kes on tänaseni tõsine kirikuinimene.
Kuidas seda ristimist toimetati, ei mäleta, igatahes laulsime lauluraamatust midagi ja vett pandi ka. Mina olen nüüdseks leidnud tee Jumala juurde, käinud leerikoolis, käin sageli kirikus ja mõtlen hirmuga sellele, mida tegime. Ise olin tol ajal kogenematu, kuid sugugi targemad polnud ka need vanemad inimesed. Jagasin muret ka oma õpetajaga. Tema ütles, et kui poiss ise tahaks, siis võiks ta käia leerikoolis ja leeris. Olen pojaga sellel teemal rääkinud ja ta ei ole veel kindel, mida ta tahab.
Kuna tookord otsustasime meie nii halvasti, siis lasub vastutus ikka meil. Poeg oli lapsena viletsa tervisega ja nüüd, noore mehenagi on ta selline "närtsinud". Kas võib olla seos selle nö hädaristimise ja viletsa tervise vahel? Kas sellel teol üldse oli mingit tähtsust? Kui ta tahab, kas teda ilma leeritamata saaks ristida?

Ristimine kehtib sõltumata ristija isikust ja sellest, kas on tegemist vaimulikuga või mitte. Tõsi, kirikukorra kohaselt on lubatud inimesel, kes ei ole vaimulik, teostada ainult hädaristimist, mis on seotud kartusega, et ristitav võib peagi surra. Kui võimalik, tuleb hädaristimine aga kinnitada koguduse õpetaja poolt.

Kirjeldatud juhul on probleemiks see, et pole täpselt teada, kuidas ristimine toimus, s.t. kas on tegemist kehtiva ristimisega. Sellisel puhul püütakse kõik asjaolud täpselt välja selgitada ja kui ikka lõplikku kindlust ei ole, toimetatakse uuesti nn. tingristimine. Kuna tegemist on täisealisega, peab ta enne seda ja ka enne konfirmatsiooni ehk leeriõnnistusest osasaamist, mis antakse täiskasvanu puhul koos ristimisega, saama ristimis- ja leeriõpetust.

Kui inimene tunneb, et ei ole selleks veel päris valmis, ei maksa kiirustada, kuna tähtis on, et inimene teeb oma elu nii olulised sammud teadlikult. Tähtis on mõista, et nii ristimine kui kogu inimese elu rajaneb Jumala armul ja kui me usaldame ennast Tema kätte, siis laseb Ta lõpuks kindlasti kõik nii minna, nagu on Tema hea ja armuline tahtmine.

Mis puutub kartusesse, et toona sooritatud ristimine võiks olla kehva tervise põhjuseks, siis sellise kartusega ei peaks ennast vaevama. Jumal ei taha inimesele halba, vaid head, ja kindlasti ei karista Ta kedagi taolisel viisil. Tähtis on, et inimene õpiks ka eluraskustes - ka kannatustes ja haigustest - Jumalat usaldama ning teaks, et kui me kannatame koos Kristusega, siis saame koos Temaga osa ka taevasest kirkusest ja rõõmust.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
11.05.2005

�les üles