« tagasi
Usk ja elu
Elan peres, kus keegi pole usklik. Nooremana tundsin tugevat soovi saada ristitud. Mõni aeg tagasi käisin leerikoolis ja olen nüüd ristitud.Olen kuulnud päästmisest, mil inimesed leiavad oma tee Jumala juurde. Minul sellist asja pole olnud, kuid siiski on tugev soov olla kristlane ja käituda vastavalt.Kannan kaelas risti, sest see on mu soov. Martin Lutheri väiksest katekismusest olen saanud hommiku ja õhtupalved, mida alati loen. Söögipalvet on mitteusklikus peres raske lugeda, kuid seda teen ainult mõtetes. Pühapäeviti käin kirikus jumalateenistusel ning armulaual. Lähtun ka kümnest käsust ja ei eksi nende vastu. Usun Jumalasse ning kahetsen oma patte ning tahan elada edaspidi Jumalale meelepäraselt.Kui usun Jumalasse, kuid pole saanud Jumalalt ilmutust ning Jumal pole minuga rääkinud, siis kas minu soov ja tahe olla kristlane on väär? Kuidas käituda õige kristlasena? Mis on kristlase elus tähtis?
Tegemist on äärmiselt oluliste küsimustega, võib julgesti öelda, et kõige olulisematega üldse, seepärast tahan Teid kõigepealt julgustada pöörduma oma koguduse vaimuliku poole, et temaga kõigest põhjalikult rääkida, kuna e-kirja teel ei ole kindlasti võimalik kõike ammendavalt selgitada.
Kui küsida, kuidas käituda õige kristlasena, kuidas olla kristlane ja mis on kristlase elus tähtis, siis iseenesest annab juba sõna "kristlane" neile küsimustele päris hea vastuse: see tähendab olla nagu Kristus. Just nii Pühakiri ütlebki: "Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud." (1Jh 2:6)
Jeesus ütleb, et Ta on tee, tõde ja elu (Jh 14:6) ja meie jaoks tähendab see, et Ta on meie igavese Ülempreestrina see, kes ühendab meid taas Jumalaga, et Ta on Jumala inimeseks saanud Sõnana see, kes kuulutab meile tõde Jumalast, kes on armastus (1Jh 4:16), ning et Ta on meile nii igavese elu allikas (Jh 4:14; Jh 10:10) kui ka kõrgeim elueeskuju.
Kristliku elu aluseks ja põhisisuks on armastus Jumala ja kaasinimeste vastu (Mk 12:28-34), kusjuures kindlasti tuleb meeles pidada, et neid ei ole võimalik teineteisest lahutada (1Jh 4:20; vrd Mt 25:31-46).
Kui me mõtleme sellele, kui suur peab olema armastus, mis on kõigekõrgema Jumala, taeva ja maa Looja, pannud saama väikseks, vaeseks, madalaks, laskma ennast teotada ja inimeste jalge alla tallata nendesamade inimeste lunastamiseks, selleks, et kinnitada meile, kui väga Ta meid armastab, siis ei tohiks meie hinges olla ühtki pisimat sopikestki, mis ei püüaks Jumalale vastata omapoolse armastusega. Paraku teame, et see ei ole nii, meis on palju rikutut ja taolist, mis Jumalat kurvastab, meis on palju hoolimatust nii Tema kui Tema loodute suhtes. Seepärast peame kristlastena käima pidevat meeleparanduse ja pühitsuse teed, mida Jeesus iseloomustab kui ahtakest, kui sellist, mille leiavad vaid vähesed (Mt 7:13-14).
Jeesuse sõnul peavad Tema jüngrid saama täiuslikuks, nagu taevane Isa on täiuslik (Mt 5:48), ja sel täiuslikkuse teel eristatakse traditsiooniliselt kolme astet - või paremini öeldes tahku, kuna need ei pruugi mitte üksteisele järgneda, vaid võivad kristlase elus olla üksteisega läbi põimunud. Need kolm astet või tahku on puhastus, valgustus ja ühendus.
Esimese puhul on pearõhk sellel, et inimene püüab Jumala abiga ja armastusest Tema vastu vabaneda kõigest, mis ei ole Jumala tahtega kooskõlas, püüab vihata pattu ja armastada head ning kasvada voorustes. Võib öelda, et küll armastusest Jumala vastu, tegeleb inimene siin peamiselt iseenda ja oma eluga (sealhulgas oma suhetega teiste inimestega, püüdes neidki suhteid kujundada taoliseks, et nad peegeldaksid Jumala armastust).
Erinevalt esimesest on teine, valgustuse aste või tahk, suunatud pigem Jumalale, ja kindlasti mitte ainult abstraktselt (kuigi väga oluline on mõelda tihti ka sellele, kui imelised on kõik Jumala teod ning see, et Ta on oma armastuses meidki, mindki loonud), vaid Kristusele kui Tema suurimale ja täiuslikule eneseilmutusele vaadates. Õppides tundma Jeesuse elu, vaadeldes seda, kuidas Jumala Poeg ennast meie pärast väikseks teeb, kuidas Ta sünnib, kasvab, elab ja tegutseb, kuulates Tema õpetussõnu ja püüdes neid järgida, ning viimaks, süvenedes Tema kannatuse, Tema ennastandva ja lõpunimineva armastuse ohvrisse, õpib inimene Jumalat üha enam armastama ning, kui ta teeb seda siiralt, täie veendumuse ja tahtega, muutub ka ise üha Tema sarnasemaks.
Kolmas, see, mida nimetatakse ühenduseks või koguni Jumalaga ühekssaamiseks (või idakiriku terminoloogias jumalikustumiseks), on meie kõikide eesmärk, ent siin elus kättesaadav tõenäoliselt vaid neile, keda nimetatakse pühakuteks, või n-ö tavalisele kristlasele teatud erilistel eluhetkedel, peaasjalikult Jumala poolt meile kingitud armuvahendite kaudu, näiteks ristimise hetkel või siis, kui kristlane pihil kõigist tema pattudest lahti mõistetakse.
Nagu juba öeldud, on kristliku elu puhul tegemist teekonnaga, millel kõik need kolm tahku on üksteisega läbi põimunud, seepärast ei tohi ühelt poolt kaotada julgust, kui inimene ei koge igal hetkel Jumala ligiolu õnne ja täiust (vahel võtab Jumal selle inimeselt koguni mõneks ajaks meelega ära, et tema armastuse sügavust proovida), teisalt aga ei tohi inimene minna ka liiga julgeks ega enesekindlaks, kuna igaüks, ka suurim pühak, vajab puhastumist ja Püha Vaimu poolt valgustamist oma viimse hingetõmbeni.
Sellel teekonnal ei ole aga inimese jaoks kõige olulisemaks edasiaitajaks tema oma jõupingutused, vaid, nagu juba põgusalt viidatud, Jumala poolt kingitud armuvahendid: Jumala Sõna, Kirik kui Kristuse Ihu, kus erinevad liikmed üksteist toetavad, sakramendid, palve. Püha Paulus ütleb, et kui me ei tea, kuidas palvetada, siis tuleb Jumala Vaim ise meile appi ja palub meie eest (Rm 8:26), ja see kehtib ka kõige muu puhul: Jumal ise aitab, juhib, saadab ja kannab meid, seda nii loomulikus kui üleloomulikus elus. Kirikuisad on seda väljendanud nõnda: kui Jumal lakkaks kasvõi üheksainsaks hetkeks meie peale mõtlemast, siis langeksime me kõik olematusse.
Meie jõupingutused Jumala abi ja armuga võrreldes ei ole midagi rohkemat kui üksainus veepiisk võrreldes lõpmatu ookeaniga - ja siiski on Jumal nõnda seadnud, et see piisk on vajalik. Nagu hea isa ei taha Ta kõike oma lapse eest ära teha, vaid teha kõike koos meiega, kuigi tegelikkuses teeb Tema peaaegu kõik ja meie peaaegu mitte midagi (ning sedagi tihtipeale valesti - seejuures võime olla tänulikud, et Ta on andnud meile võimaluse meie eksimusi kahetseda ja vigu parandada).
Niisiis kokkuvõtteks: kristlaseks olemine tähendab vaadata Kristusele, õppida Tema kaudu tundma Jumala ülisuurt armastust, püüda elada Tema poolt antud armuvahendite abil Tema eeskuju järgi ning kasvada armastuses nii Jumala kui oma kaasinimeste vastu. Seda ei saa inimene teha üksi, vaid ta vajab koguduse tuge ning vaimulikku juhendamist.
Nüüd aga küsimus, kuidas peaks inimene suhtuma sellesse, kui talle tundub, et ta pole saanud Jumalalt ilmutust ning Jumal pole temaga rääkinud.
Ma usun, et iga inimene võib juba üsna loomulikul viisil öelda, et Jumal on ennast talle ilmutanud ning temaga rääkinud: piisab, kui enda ümber avatud silmade ja südamega ringi vaadata ning Jumala loodut imetleda. Pühakirja järgi kõneleb Jumala loodu Tema suurusest, pühadusest, imelisusest ja armastusest, olgu suurtes asjades nagu ilmaruum ja ookeaniavarused, või veelgi imelisemalt pisikeses, kui püüame minna n-ö asjade siss, nende viimse tuumani.
Kindlasti aga ilmutab Jumal ennast inimestele ka üleloomulikul viisil - ning on ilmutanud Teilegi, sest muidu Te ei kõneleks Jumalast ega usuks Temasse. Jumala suurimaks ilmutuseks on Tema Poeg, kes sai meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks inimeseks. Me ei saa uskuda Kristusesse, kui Jumal ei ole meile seda usku kinkinud, s.t kui Ta ei ole ennast meile sel viisil ilmutanud.
Jumala ilmutus on ka Tema Sõna - see, mida me nimetame Piibliks. Me usume, et kui loeme Piiblit, siis kõneleb Jumal ise meiega - ning Tema Sõna on iga päev uus ja elav.
Jumal ilmutab ennast oma Kiriku kaudu, kes on kristlikku usku põlvest põlve, nüüd juba pea 2000 aasta vältel, edasi andnud. Jumal ilmutab ja kingib ennast inimestele sakramentides, kõige erilisemal viisil pühimas armulauasakramendis, kus me võtame Kristuse enese reaalselt endasse vastu.
Mis puutub taolistesse eriilmutustesse, mille puhul inimesed väidavad end tõepoolest kuulvat Jumala häält nendega kõnelemas või end midagi muud selletaolist kogevat, siis nendesse tuleb õigupoolest suhtuda ettevaatlikult ning taolised väidetavad või tõelised ilmutused alati Jumala Sõna ja Kiriku õpetuse valguses läbi katsuda.
Jumal ootab inimeselt usaldust ja armastust ning seepärast ei taha Ta inimest mitte üleloomulike ilmingutega rabada, vaid kõnetab teda tavaliselt väga vaikselt ja delikaatselt (vrd 1Kn 19:11-13), tehes seda enamasti teiste inimeste kaudu, sel viisil, et inimesed annavad üksteisele edasi selle usuaarde, mille nad ise on teiste inimeste käest vastu võtnud. Jeesus ise on selle ülesande oma jüngritele andnud, kui Ta käskis neil minna kõike maailma ning kuulutada Evangeeliumi kõigele loodule (Mk 16:15), inimesi ristides ning õpetades pidama kõike, mida Tema on käskinud (Mt 28:19-20).
Lõppkokkuvõtteks: Jumal tahab, et me suhtuksime Temasse armastuse ja usaldusega nagu lapsed oma Isasse. Tema armastab meid nagu parim Isa oma lapsi, Tal ei ole meie heaks millestki kahju - seda on Ta tõestanud, andes oma ainusündinud Poja meie eest. Ta ootab meilt ka sõnakuulmist ja alandlikkust, aga sedagi vaid armastuse pärast, et me võiksime elada õnnes ja rõõmus nüüd ja igavesti. Tähtis on, et me ei teeks oma suhtest Jumalaga mingit "kaubavahetust", vaid tõesti kogu hingest ja südamest püüdleksime Tema ning Tema armastuse täiuse poole.Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
06.07.2012
üles