« tagasi

Usk ja elu


Mida arvate Jehoova tunnistajatest. Kas ma olen valinud õige tee? Kas mina kui luterlikus kirikus ristitud, kuid hiljem Jehoova tunnistajaks ristitud inimene võin pärida peale surma igavese elu? Või olen teinud andestamatu patu? Kas mina olen siinkirjeldatud juhul EELK ametlik koguduseliige või mitte? Kui ma olen EELK liige, siis mida ma peaksin tegema, et saada kiriku liikmeskonnast täielikult välja arvatud? Kas piisab, kui saadan oma endisele kodukogudusele (kus mind ristiti) näiteks tähtkirjaga notariaalselt kinnitatud kirja, milles palun end kiriku liikmeskonnast täielikult välja arvata? Või pean ma tingimata isiklikult endise kodukoguduse kirikuõpetaja ja/või kantseleitöötaja juurde minema ning kohapeal avalduse kirjutama? Seda muidugi juhul, kui ma tõesti langetan kindla isikliku otsuse kiriku liikmeskonnast täielikult lahkuda. Kui ma tõesti lahkun kiriku liikmeskonnast, kas mul on elus kunagi soovi korral võimalik saada tagasi võetud kiriku liikmeskonda? Mida ma pean siis selleks tegema (veelkordselt teatan, et olen leerieast välja kasvanud ja jäänud leeritamata)?

Kirik rajaneb oma õpetuses Piiblil ning apostellikul pärimusel. Teatavasti on ka Piibel osa pärimusest ning praegusel kujul on Piibli kaanon ehk sellesse kuuluvate raamatute loetelu kinnitatud kiriku poolt, näiteks Kartaago sinodil aastal 397, s.t ajal, mil kirik oli täielikult omaks võtnud õpetuse Jumala Kolmainsusest, s.t ka Poja ja Püha Vaimu jumalikkusest. Siit tuleks teha loogilised järeldused:

1. Kiriku õpetus Kolmainsusest ei ole kuidagi vastuolus Piibliga, vaid rajaneb sellel;

2. kui jehoovatunnistajate arvates on kiriku õpetus vale, siis ei tohiks nad järgida ka kiriku seisukohta selle osas, millises raamatud moodustavad Piibli kaanoni, vaid peaksid pigem järgima kiriku poolt hüljatud raamatuid, nii nagu nad järgivad kiriku poolt tagasi lükatud õpetusi (nagu näiteks Ariuse valeõpetus jmt).

Eelöeldust on selge, milline on minu arvamus jehoovatunnistajate õpetusest: tegemist on valeõpetusega, mis ei vasta ei Piiblile ega apostellikule pärimusele. See ei tähenda, et kõik jehoovatunnistajad isiklikult oleksid määratud hukkumisele: inimesed saavad õndsaks Jumala armust ja mitte kellelgi peale Tema ei ole õigust langetada inimese kohta hukkamõistvat otsust.

Ristimine on Jumala armuand, mille kaudu inimene ühendatakse Kristusega ning saab Tema ristisurma ja ülestõusmise osaliseks. Ristimisega peab kaasnema usk ja valmisolek elada õiguses ja armastuses, pidevas meeleparanduses ning püüdluses pühaduse poole. Kuna ristimine ei ole inimese, vaid Jumala tegu, mille kaudu Jumal pakub inimesele oma armu, ei ole ristimine ka kuidagi kustutatav ega korratav, vaid tegemist on ühekordse ja jääva Jumala pitseriga. Inimene, kes laseb end uuesti ristida, näitab, et ta ei ole aru saanud, mis on ristimine, või et ta ei usalda Jumalat, kes on teinud talle oma tagasivõetamatu armupakkumise. Seega võrdub teadlik uuestiristimine usutaganemisega.

See ei tähenda vältimatult, et inimene oleks teinud andestamatu patu - Kristus on andnud kirikule meelevalla patte andeks anda, aga selleks peab inimene kahetsema, tegema meeleparandusotsuse ning minema vaimuliku juurde pihile. Tõsi, siiski võib olla tegemist ka andestamatu patuga, kui inimene teotab Püha Vaimu kas oma usaldamatusega Jumala ja Tema armuanni (ristimise) suhtes või seeläbi, et samastab kirikus tegutseva Püha Vaimu valevaimuga, nagu tegid Jeesuse vastased Tema puhul, süüdistades Teda koostöös Peltsebuliga. Kui inimene tunneb, et ta on sattunud taolisse olukorda, peab ta kohe Jumalalt andestust ja armu paluma lootuses, et Issand uuendab temas oma Püha Vaimu ning ta pääseb oma südame pimedusest - vastasel korral jääb inimene Jumalast lahutatuks ning selle tulemuseks on igavene hukatus.

Nagu näha, on kahetsuse, meeleparanduse ja pihi kaudu võimalik kirikusse tagasi pöörduda. Aga see ei ole antud juhul peamine. Minu jaoks on Teie kirja juures peamiseks probleemiks see, et Teie suurim mure näikse olevat igavese elu pärimine - see tähendab millegi SAAMINE Jumala käest. Jumal aga ei otsi inimestega mitte mingit kaubanduslikku mina sulle-sina mulle vahekorda, vaid armastussuhet. Just seepärast on Ta oma Pojas ise tulnud inimeste juurde, jaganud täielikult meie elu kuni kannatuste ja surmani ning tõotanud meile osasaamise oma täiuslikust ja igavesest elust. Kui me usume, et Jumala armastus on täiuslik ja täielik, siis ei saa me uskuda ka teisiti, kui et tõesti TEMA ISE on tulnud ja meid lunastanud - Ta ei ole saatnud kedagi teist, endast madalamat, vaid on tulnud ISE.

Piibel on täis vastavat tõestusmaterjali, olgu toodud kasvõi üks kõige lihtsam näide. Vanas Testamendis nimetatakse Iisraeli rahvast korduvalt Jumala mõrsjaks või naiseks, Jumalat Iisareli peigmeheks või abikaasaks. Uues Testamendis kõneldakse samal viisil Jeesusest. See tähendab, et Jeesus on Jumal. Ja inimlikult öeldes: kas abielu saab teostuda nii, et peigmees ei tule ise, vaid saadab pruudi juurde mõne oma sulase, mis sest, et kõige auväärsema? Kas Teie teeksite nii?

Aga olgu sellega, kuidas on: Teie peamine küsimus ei peaks olema mitte kas ma pärin igavese elu, vaid kas ma armastan Jumalat üle kõige. Ja kas ma mõistan, et Jumal on mind üle kõige armastanud - nii väga, et on kinkinud oma inimeseks saanud Pojas mulle iseennast, ning on võtnud mind Pühas Vaimus omaenda eluasemeks?

Mis puutub sellesse, kas keegi on leeritatud või mitte, kas keegi maksab mingit maksu või ei, siis see on juba teise- või kümnendajärguline. Muidugi on leeris käimine oluline, sest see annab võimaluse kristlikku usku tundma õppida ning ka oma elu, kutsumuse ja jumalasuhte üle järele mõelda - ja hilja ei ole selleks mitte kunagi, seni, kuni inimene veel elab.

Praktilisest asjadekäigust: usun, et kui inimene soovib kiriku liikmeskonnast lahkuda, siis on võimalik seda teha notariaalselt kinnitatud avaldusega, kui inimesel ei ole võimalik ise oma koguduse vaimuliku juurde minna. Küll aga leian, et kuna tegemist on ühega kõige olulisematest otsustest elus, ei peaks seda tegema kirja teel, vaid tuleks leida nii palju aega, et oma koguduse vaimulikuga isiklikult kohtuda ning kõigest vahetult ja piisava põhjalikkusega rääkida.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
27.01.2012

�les üles