« tagasi
Piibel ja teoloogia
Ma olen aru saanud, et Jeesus suri sellepärast, et inimesed on teinud pattu. Keegi ütles, et patu palk on surm ja kõik mis on käsu vastu on patt. Kümnes käsus on kirjas hingamispäev. Saan aru, et hingamispäev ja Issanda päev on erinevad päevad. Lugesin terve apostilite raamatu läbi, seal on alg ristikogudus iga päev koos leiba murdmas 20,7 murravad koos leiba 2,46 murravad igalpäeval koos leiba. Mulle ei jõua hästi kohale kui käsk oli juutidele väga tõsine asi ja nüüd nagu ei ole? Ja vene keeles subbota vihjab ka pigem nagu sabbatile, mis vihjab hingamisele. Ja millisel päeval siis Jeesus tööd ei teinud? Kas Jumal muutis käsu Jeesuse surmaga ümber?
Kristliku usu keskpunktiks on arusaam, et kuna tõepoolest kõik inimesed on teinud pattu ning seetõttu väärt surma ja hukatust, ei päri ükski igavest elu ega õigust Jumala ees omaenda teenete abil. Igavene elu on Jumala kingitus inimestele Jeesuses Kristuses, kes on võtnud enda peale kogu inimkonna patud ning kandnud meie eest surres meie kõigi süü.
Püha Paulus kirjutab: Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et Tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse. Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi. Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata. (Rm 3:21-28)
See tähendab, et inimene ei saa õndsaks ega pääse mitte Jumala käskute täitmise läbi, vaid Tema armu ja inimese usu läbi Temasse. Samal ajal on aga oluline meeles pidada, et Jumala käsud kehtivad edasi, usk väljendub ja saab õigupoolest viljakaks õiguse tegude läbi (vrd Jk 2:14-26) ning Jeesus ise ütleb Mäejutluses, et meie õigus peab olema märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma (Mt 5:20).
Sellessamas Mäejutluses näitab Jeesus aga sedagi, milles see märksa suurem õigus seisneb: mitte ainult välises või täht-tähelises seadusetäitmises, vaid pigem Jumala Seaduse mõttele vastavad südame- ja eluhoiakus ning loomulikult ka elupraktikas. Jeesus ütleb oma jüngritele: Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. (Jh 15:14-15) See tähendab, et nii hingamispäeva pidamise käsu kui ka kõigi muude käskude puhul peame küsima: mis on selle mõte?
Vastavale Vanas Testamendis olevatele kümne küsu loeteludele (2Ms 20 ja 5Ms 5) ning muudele pühakirjakohtadele võime öelda, et hingamispäeva tuleb pidada peaasjalikult kahel põhjusel:
1. Inimene järgib sellega Jumala enda eeskuju ning pühendab seeläbi ühe päeva nädalas täielikult Jumalale, meenutades tänulikult kõiki Jumala suuri tegusid ja kogu Tema heldust, mida Ta on aegade algusest peale inimestele osutanud.
2. Inimene puhkab igapäevasest tõõst ja kogub jõudu uueks nädalaks.
Need mõlemad tähendused on kirik võtnud üle pühapäeva pühitsemisel - lisades Jumala suurtele tegudele suurima: Kristuse ülestõusmise surnuist. See tähendab, et kirik peab täiel määral hingamispäeva käsku, eraldades ühe päeva nädalas Jumala tänamiseks ja kiitmiseks ning loobudes igapäevasest tööst, et lisaks Jumalale pühendumisele ka ise puhata ja jõudu koguda. Kas sel puhul on tegemist nädala viimase või esimese päevaga, see ei ole antud käsu mõtte kohaselt oluline, kuna nädal nagu kogu meie kalender ja ajaarvamine on ju tegelikult kokkuleppeline - mitte keegi ei saa täie kindlusega väita, et aegade algusest peale on nädalapäevade arvestus 100-protsendiliselt täpne, ilma ühegi kõrvalekaldeta.
Tähtis on niisiis Jumala poolt antud seitsmepäevane ajavahemik, mille jooksul üks päev kuulub tingimusetult Jumalale. Nii nagu heebrea keeles hingamispäeva tähistav sõna ðabbattuleneb verbist puhkama, hinge tõmbama, on tähendus ka nädalat tähistaval sõnal ðabuwa - see tuleb sõnast ðeba, mis tähendab seitse. Nädal on seitse päeva - ja üks neist seitsmest tuleb pühendada Jumalale.
Nii on kirik sellest juba apostlite ajast peale aru saanud ja me võime rahuliku südamega nimetada pühapäeva ka hingamispäevaks, kuigi kristlased peavad seda erinevalt juutidest mitte seitsmendal, vaid esimesel (või kaheksandal) päeval - tegemist on ikka sellesama käsu pidamisega. Jumalal on hea meel, kui me armastusest Tema vastu pühendame Talle oma aja, ja justnimelt seoses hingamispäeva pühitsemisega on Jeesus andnud väga olulise reegli: Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid, sest Inimese Poeg on hingamispäeva isand.(Mt 12:7-8)Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
25.08.2011
üles