« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Kas ristimine on võimalik, kui mõlemad vanemad pole ristitud? Kas ka ristivanemaid on vaja? Ning kes nad olema peaks (näiteks tädi ja onu) või ka peretuttav või peavad olema veresugulased? Teatavasti käiakse peale ristimist leeris, kas see on kohustuslik, kui on soov ainult ristida? Kuidas ristimine teostatakse?

Inimene, kes on vähemalt 15 aastat vana, ei vaja kogudusega liitumiseks, s.t ka enda ristida laskmiseks vanemate eestkostet. Seega saab teda ristida ka juhul, kui tema vanemad ei ole ristitud.

Inimese puhul, kes ei ole lapsena ristitud ja kes on jõudnud leeriikka, mis algab 15. eluaastaga, toimetatakse ristimine koos konfirmatsiooniga (leeriõnnistusega), millele peab eelnema leeriõpetus. Leeriõpetus on vajalik selleks, et inimene õpiks tundma Jumalat, kirikut, kristlikku usku ja tegelikult ka iseennast - seda, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta on teel, mis on tema elus tähtis ning milline on tema olemasolu eesmärk. Leeris käimist ei tohiks kindlasti võtta tüütu kohustusena, vaid ajana, mis on inimesele kingitud selleks, et mõelda järele kõige olulisemate asjade üle elus ning rajada alus, millele toetudes on võimalik hiljem teha tähtsaid otsuseid ja valikuid.

Ristivanemad on vajalikud eeskätt lapse ristimisel, kuna nende ülesandeks on aidata vanemaid lapse kristlikul kasvatamisel. Siiski on võimalik ja isegi soovitav, et ka täiskasvanud ristitul on ristivanemad, kes teda usus ja elus toetavad, aitavad ning juhendavad ja tema eest palvetavad. Need peaksid olema aktiivsed kristlased, kellel on olemas kogemus elust Kristuse jüngrina ja kes oskavad ning julgevad Temast ja oma usust tunnistust anda. Nad ei pea olema veresugulased, vaid pigem selle koguduse ustavad liikmed, kus inimene ristitakse. Tuleb tunnistada, et taoliste inimeste leidmine võib osutuda küllaltki keeruliseks, kuna uus kogudussetulija ei tunne neid, kes on seal olnud enne teda. Seda küsimust tasuks puudutada leerikursusel või rääkida sellest isiklikult koguduse õpetajaga.

Ristimise puhul on oluline, et tarvitataks õiget ainet (vett) ja õigeid ristimissõnu ("..., mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse."). Luterlikus ja rooma-katoliku kirikus ning mõnes teiseski kirikus ristitakse tavaliselt nii, et inimesele valatakse kolm korda vett pea peale. Mitmes kirikus (nt õigeusu kirikus) peetakse oluliseks seda, et võimalusel kastetakse inimene üleni vee alla - see on vana tava, mis on tänapäeval jäänud harvemaks peamiselt praktilistel põhjustel.

Ristimine on sakrament, püha talitus, mille kaudu inimene sünnib vaimulikul viisil uuesti, ta ühendatakse ristilöödud ja ülestõusnud Kristusega, kelles ta saab Jumala lapseks ning pärib igavese elu tõotuse. Ristimine liidab inimese ka kiriku kui Kristuse maapealse Ihuga. Tegemist on Jumala suure armuga, mille Ta inimesele kingib, ja seepärast tuleb selleks tõsiselt valmistuda, samas seda mitte asjatult edasi lükates. Soovitan võtta ühendust oma kodukoha kogudusega ning küsida sealt täpsemaid näpunäiteid, kuidas edasi toimida.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
08.01.2009

�les üles