« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Milline on Eesti vaimulike ja kristlaste suhtumine Eesti karistuspoliitikasse ja üliliberaalsetesse karistustesse kuritegude puhul? Küsimust ajendas mind küsima lihtsalt see fakt, et see mis Eestis toimub, on ju kohati ilmselge kurjategija üle tähtsustamine ohvrist raskete kuritegude puhul. Inimene, kes paneb Eestis toime mõrva, saab tavaliselt alla 10 aasta vabadusekaotust (kõige halvemal juhul 2-3 aastat) ja see on minu arvates ohvrile ja tema lähedastele näkku sülitamine. Kas olgugi, et kristlaste arvates karistab jumal igat inimest tema kurjuse puhul, ei peaks kurjategijad saama karmilt karistada ka siinses elus? Kas ei oleks õiglasem inimest, kes on teadlikult ja tahtlikult toime pannud mõrva, elu lõpuni ühiskonnast isoleerida, ja mitte anda uut võimalust, isegi kui ta kahetseb? Kas raskete kuritegude puhul ei oleks siiski nö "silm silma vastu" karistuspoliitika õigem ja isegi inimlikum?

Kiriku üldine suhtumine riigivõimu ja karistuspoliitikasse rajaneb´apostel Pauluse sõnadel kirjas roomlastele: "Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast." (Rm 13:1-5)

Taolisel alistuval suhtumisel on küll üks piirang: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna!" (Ap 5:29), s.t kui riigivõim nõuab inimeselt midagi, mis on vastuolus Jumala tahtega, siis ei tohi inimene alluda, vaid peab pigem allutama end tagakiusamisele või - kui seda nõuavad üldised huvid - vastu hakkama.

Ülalöeldust järeldub, et seni, kuni riigivõim püüab oma ülesandeid täita parima äratundmise järgi, ei pea kirik vajalikuks otsest sekkumist poliitikasse. Teisalt ei tähenda see, nagu ei tohiks kirik avaldada avalikes ja ühiskondlikes küsimustes oma arvamust - on olukordi ja valdkondi, milles ta lausa peab seda tegema. Karistuspoliitika on üks selliseid ja siin on kirik ka oma seisukohti väljendanud. Dokumendis "Kiriku sotsiaalne sõnum", mis on heaks kiidetud 2005. aastal, öeldakse: "Karistussüsteem peab olema õiglane. Karistused peavad vastama kuriteo raskusastmele ja aitama ära hoida edasisi kuritegusid." Samas tõdetakse, et "kasvatuspoliitika on olulisem kui karistuspoliitika".

Kristliku arusaama järgi on kõik inimesed ekslikud ja patused ning Jumala tahtmine on, et kõik võiksid seda mõista, patust pöörduda ning Jumala andestuse ja halastuse osaliseks saada (vrd nt Rm 3:22-26 ja Rm 11:32). Vähemalt ideaalis peaks see olema ka karistuspoliitika eesmärk: et inimene mõistaks oma süüd, kahetseks seda ning asuks oma elu parandamise teele. Samas teab ka kirik väga hästi, et need ideaalid ei kipu siin maailmas teostuma (vähemalt mitte alati või koguni mitte enamusel juhtudel) - ja seepärast ei ole karistuspoliitika eesmärgiks mitte ainult inimese kasvatamine ning juhtimine meeleparanduse teele, vaid ka kurjategijate isoleerimine ja võimalik uute kuritegude ärahoidmine.

Kuigi karistused peavad vastama kuriteo raskusastmele, ei ole asi niisama lihtne, sest esiteks ei saa karistusi määrata automaatselt, vaid seda teeb kohus, kelle ülesandeks on kaaluda kõikvõimalikke asjaolusid, ja teiseks - mis on veelgi tähtsam - ei saa karistus enamasti hüvitada tehtud kurja ega olla seetõttu kuriteo ekvivalendiks.

Näiteks, kui keegi on tapnud kaks inimest ja talle määratakse karistuseks 10 aastat vabadusekaotust, siis ütlevad inimesed, et kohtu arvates on inimelu hinnaks ainult 5 aastat vanglas. Loomulikult tundub see olevat liiga vähe, aga taolises arutluses ja arvutuses peitub väga suur oht, ja nimelt: oht hakata arutama ja arvestama, milline siis võiks olla inimelu või inimese hind. Kui kellelegi määratakse eluaegne vanglakaristus, mis tundub olevat õiglasem kui 10 aastat vabadusekaotust, ja inimene kannabki selle karistuse reaalselt ära, ütleme 40 või 50 aastat, siis kas see on piisav "tasu" inimelu eest? Või kui talle määratakse surmanuhtlus - kas siis on kõik korras? Silm silma ja hammas hamba vastu ...

Tegelikult ju ei ole. Inimene ja tema elu ei ole kaalutav ega hinnatav, isegi mitte teise inimese eluga, sest iga inimene ja inimelu on ainukordne ning hindamatult väärtuslik. Ja mitte ainult inimelu, vaid palju muudki. Võtame sellesama "silm silma ja hammas hamba vastu" moraali: kui keegi torkab välja minu silma, siis ma võin ju kättemaksuihas soovida teha talle sedasama, aga see ei anna mulle mu silma tagasi. See ei suuda mitte vähimalgi määral hüvitada tehtud kurja - vastupidi, see kahekordistab sündinud kurja. Või kui keegi langeb varguse või röövimise ohvriks (olen mõlemat ka isiklikult kogenud): isegi kui sa saad sinult võetu tagasi või see hüvitatakse rahaliselt, ei suuda see tegelikult heastada hingelist, emotsionaalset kurja, mis on sündinud, ja usaldamatus inimeste vastu kestab pärast taolist kogemust väga pikka aega.

Kõik see tähendab, et kuigi karistuspoliitika peab olema õiglane - ja inimloomuse rikutuse tõttu ilmselt küllalt karm -, ei ole ka ükskõik kui karmid karistused inimkonna olukorra tegelikuks lahenduseks. Lahendus kurjuse ja patu probleemile on kuskil mujal - kristliku usu kohaselt Jumala andestavas ja inimest läbinisti uuendavas armastuses. Nagu juba öeldud, ei välista see siin maailmas mõistliku ja õiglase karistuspoliitika ega -süsteemi vajalikkust, lihtsalt tuleb tõdeda, et ka see, nagu kõik inimlik, on piiratud. Ja meie kui Jumala poolt loodud mõistuse ja vastutustundega olevuste ülesanne on püüda seda poliitikat ja süsteemi niivõrd täiustada, kuivõrd me oskame ja suudame.

Isikliku hinnanguna võin öelda, et väide, nagu paistaks Eestis toimuvat "ilmselge kurjategija üle tähtsustamine ohvrist", on paraku tõepoolest kooskõlas paljude inimeste, nende hulgas ka minu õiglustundega. Seda siiski mitte - ülalöeldut silmas pidades - isikute väärtuse või hinna kalkuleerimise mõttes, vaid pigem inimestele reaalselt, ka seesmiselt põhjustatud kahju hindamise ning oma kaasinimeste mõistmise ja nendest hoolimise osas. Siin on meil väga palju, mille üle järele mõelda ja mida muuta.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
15.09.2008

�les üles