« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Kristlased toonitavad koguaeg, et igale inimesele olevat Jumal andnud vaba tahte ja vaba valiku. Kuidas vabat tahet mõistetakse ja milles see väljendub? Kuna kristluse seisukohalt on kristlus ju ainuõige usk, läbi mille saab saada õndsaks ning kristluse mitteomaksvõtjad pärivad hukatuse, siis kas ei tuleks seda nö vabat valikut käsitleda samamoodi nagu näiteks röövli ohvri valikut, kus ohver on sunnitud valima oma varanduse (raha) ja oma elu või heaolu vahel? Kas sedavõrd dualistliku religiooni nagu kristluse juures ei ole igasugused viited vabale valikule kuidagi vasturääkivad?

Kõigepealt väike parandus: kristlus ei ole dualistlik religioon. Dualistlik on taoline religioon, mis taandab maailma kahele võrdselt algsele või lõplikule printsiibile, milleks on enamasti hea ja kuri. Tüüpilised dualistlikud religioonid on näiteks mazdaism ja manilus. Kristlus on monoteistlik religioon ja õpetab, et kõigel on vaid üksainus algpõhjus: Jumal. Ka kristluses esineb duaalsust, kuid mitte võrdsete vastandlike printsiipidena, vaid pigem teatud (ka põhimõttelise) erinevusena (Looja ja loodu) või teineteist täiendavana (usk ja teadmine; ihu ja hing).

Taolise paarina on kristliku teoloogia jaoks olnud läbi aegade oluline ka küsimus armu ja vabaduse vahekorrast. Augsburgi usutunnistuse XVIII peatükis öeldakse:

Vabast tahtest õpetatakse, et inimese tahe on mõningal määral vaba: ta võib elada väliselt korralikku elu ja vabalt otsustada mõistusele alistuvais asjus. Kuid ilma armuta, Püha Vaimu abi ja mõjuta, ei suuda inimene olla Jumalale meelepärane, Teda südamest karta ega Temasse uskuda. Ei suuda inimene ise oma südamest välja kiskuda kaasasündinud kurja iha. Seda teeb Püha Vaim, kelle Jumal annab Sõna kaudu.

Samas peatükis tsiteeritakse ka pühale Augustinusele omistatud sõnu:

Meie tunnistame, et kõikide inimeste tahe on vaba. Neil kõigil on loomulik, sünnipärane mõistus ja aru, kuid nad ei suuda sellega midagi Jumala suhtes, näiteks Jumalat südamest armastada ja karta. Vabadus seisneb ainult meie elu väliste asjade piires, valides head või kurja. Hea all mõistan ma seda, mis on loomulik, näiteks töötada põllul või mitte, süüa, juua, minna sõbra poole või mitte, riietuda või riided seljast võtta, ehitada, abielluda, teha käsitööd või muud sarnast kasulikku ja heas. Kõik selline on Jumalast ega püsi ilma Temata, sest kõik tuleb Temalt ja on Tema läbi. Seevastu võib inimene omast valikust ka kurja teha, näiteks ebajumalat kummardada, tappa jne.

Kristlus mõistab inimese tahte- ja valikuvabadust esmalt nõnda, et Jumal on inimesele andnud teada, mis on hea ja mis on halb, ent inimene ise peab tegema selle vahel valiku. Samuti on inimesel valikuvabadus nii heas kui halvas iseeneses (nagu ülal öeldud: kas töötada põllul või mitte; või piltlikult: kas tappa noa või kirvega). Vastavalt tehtud valikutele inimene ka vastutab oma tegude ning nende tulemuste ja tagajärgede eest.

Keerulisem on lugu vaimulike asjade ja hingeõndsuse küsimuses. Siin ütleb kristlus, et inimesele ei ole antud loomulikku, temas endas juba olemas olevat valikuvabadust (nii, nagu tal eespool nimetatud asjades on südametunnistuse näol). Inimene vajab välist abi, ilmutust. Ometi ei tohi seda mõista nii, et Jumal on inimese siin täielikult vabadusest ilma jätnud. Inimene ei saa küll õndsaks ilma Kristusesse uskumata, ja uskuda ei saa ta ilma, et Püha Vaim teda juhataks, aga Jumal teeb seda oma Püha Vaimu kaudu just nii, et inimesele jääb viimase valiku vabadus. Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele:

Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? ... Kuid ma küsin: kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest: Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad. (Rm 10:13-14.18)

Niisiis: inimesel on võimatu uskuda Kristusesse, kui ta ei kuule Jumala Sõna Kristusest. Kui inimene on kuulnud Jumala Sõna Kristusest (ja tänapäeva maailmas on peaaegu võimatu, et ta seda ei kuule), siis on inimesel valida, kas ta võtab selle Sõna vastu või mitte, s.t kas ta saab päästetud või läheb hukka.

Kas see on võrreldav valikuga, mille esitab röövel oma ohvrile: raha või elu? Kindlasti mitte, sest röövel tahab inimeselt tema vara ning ähvardab vastasel juhul inimese tappa, Jumal aga näitab inimesele teed ellu ning hoiatab, et kui ta seda teed ei vali, siis ta hukkub. Jumal ei taha inimesel midagi ära võtta, vastupidi: Jumal pakub inimesele kõike, kogu elu täiust, jättes inimese otsustada, kas ta võtab selle vastu või arvab isekalt, et saab ka oma jõust, ilma Jumala pakututa hakkama (unustades, et kõik, mis tal juba on - vähemalt kõige olulisem -, on talle Jumala poolt kingitud; või kui ta ei usu, et see on Jumala poolt kingitud, siis on ta selle igal juhul saanud teenimatult: elu, selle maailma, kus ta elab, õhu, mida hingab jne).

Kristlus õpetab, et Jumal on Isa, kes vaatab armastusega oma laste peale ning tahab oma lapsed kõige heaga külluslikult üle külvata. Kuna Jumal on kõige elu allikas, on tõeline, täiuslik elu võimalik ainult koos Temaga. Temast lahus ei ole elu võimalik. Sellega on samasugune lugu nagu hapnikuga: kas me võtame oma vabaduse piiramisena ja vägivallana enda suhtes seda, et me ilma hapnikuta sureksime? Kas see on taas samasugune valik, nagu röövel annab oma ohvrile: hingad või sured?

Kristus on tee Isa juurde: Ta on Jumala ainusündinud Poeg, kes sai inimeseks, et jagada meiega kõike; et võtta enda peale meie kannatused, patt ja surm ning anda meile vastutasuks oma igavene, täiuslik elu. Kõik, mida Jumal meilt ootab, on see vastu võtta. Avada oma suu või sõõrmed ning hingata - see on meie vaba valik.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
16.07.2008

�les üles