« tagasi

Eri kirikud ja religioonid


Mind huvitab väga Nikaia usutunnistuse ja apostelliku usutunnistuse vahe. Miks osa kirikuid kasutab üht ja teine osa teist usutunnistust?

Nii apostlik kui Nikaia (õigupoolest Nikaia-Konstantinoopoli) usutunnistus kuuluvad kolm olulisema vanakirikliku usutunnistuse hulka (kolmandat nimetatakse Athanasiuse usutunnistuseks).

Apostlik usutunnistus on oma praeguse kuju omandanud mitme sajandi vältel, ent selle tõenäoliseks algupärandiks on Roomas kasutatud ristimisusutunnistus, mille ristimiskandidaadid pidid ütlema enne sakramendi vastuvõtmist (see võis toimuda ka küsimuste-vastuste vormis). Praegusel kujul on see leitav nt Arlesi Caesariuse (+ 542) kirjutistes.

Nikaia usutunnistuse algtekst on kinnitatud 325. aastal Nikaias toimunud oikumeenilisel kirikukogul, hiljem täiendati seda 381. aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogu otsusega. Veelgi hiljem, aastal 589, kolmandal Toledo kirikukogul lisas läänekirik Nikaia- Konstantinoopoli usutunnistusele nn filioque-klausli, millega tunnistatakse, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, samal ajal kui idakirikud on tänase päevani jäänud algse teksti ja arusaama juurde, mille kohaselt Püha Vaim lähtub Isast.

Apostlikku ja Nikaia usutunnistust omavahel võrreldes on näha, et kui esimene kujutab endast pigem isiklikku usutunnistust, siis teine annab edasi mitte ainult kiriku ühist usku, vaid pöörab ka olulistele õpetuslikele momentidele märksa suuremat tähelepanu (sellest tulenevalt on ta ka esimesest tunduvalt pikem). Vahe on näha ka selle järgi, et kui apostlik usutunnistus on koostatud mina-vormis ( Mina usun , Credo , Pisteuo ), siis Nikaia usutunnistuse originaalalgus on meie-vormis ( Meie usume , Pisteuomen ) - tõsi, ladinakeelses variandis algab ka Nikaia usutunnistus sõnaga Credo - Mina usun , aga algne on kreekakeelne meie-vorm (samas nt saksa katoliiklased kasutavad tänapäeval reeglina samuti vormi Wir glauben - Meie usume ).

Liturgilisse kasutusse ei ole apostlik usutunnistus idakirikutes kunagi jõudnud (nagu öeldud, on tegemist Roomast, s.t. läänest pärineva, algselt ristimisusutunnistusega). Ka läänekiriku traditsioonis on jumalateenistusel kasutatud reeglina Nikaia usutunnistust, pöörde tõi siin ilmselt reformatsioon, mille järel on näiteks luterlikus kirikus kujunenud tavaliseks pühapäevaseks usutunnistuseks apostlik usutunnistus (Martin Luther soovitas usutunnistust asendada ka vastava rahvakeelse lauluga) ning Nikaia usutunnistust loetakse suurtel pühadel. Eesti kirikus praegu käimasolev liturgiauuendus soovitab taas sagedamat Nikaia usutunnistuse kasutamist. Samal ajal on roomakatoliku kirikus viimastel aastakümnetel (pärast II Vatikani kirikukogu) muutunud sagedamaks apostliku usutunnistuse tarvitamine jumalateenistustel.

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
19.11.2007

�les üles