« tagasi
KÕIK KÜSIMUSED
Mind huvitab väga Nikaia usutunnistuse ja apostelliku usutunnistuse vahe. Miks osa kirikuid kasutab üht ja teine osa teist usutunnistust?
Nii apostlik kui Nikaia (õigupoolest Nikaia-Konstantinoopoli)
usutunnistus kuuluvad kolm olulisema vanakirikliku usutunnistuse
hulka (kolmandat nimetatakse Athanasiuse usutunnistuseks).
Apostlik usutunnistus on oma praeguse kuju omandanud mitme sajandi
vältel, ent selle tõenäoliseks algupärandiks on Roomas kasutatud
ristimisusutunnistus, mille ristimiskandidaadid pidid ütlema enne
sakramendi vastuvõtmist (see võis toimuda ka küsimuste-vastuste
vormis). Praegusel kujul on see leitav nt Arlesi Caesariuse (+ 542)
kirjutistes.
Nikaia usutunnistuse algtekst on kinnitatud 325. aastal Nikaias
toimunud oikumeenilisel kirikukogul, hiljem täiendati seda 381.
aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogu otsusega. Veelgi hiljem,
aastal 589, kolmandal Toledo kirikukogul lisas läänekirik Nikaia-
Konstantinoopoli usutunnistusele nn filioque-klausli, millega
tunnistatakse, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast, samal ajal kui
idakirikud on tänase päevani jäänud algse teksti ja arusaama juurde,
mille kohaselt Püha Vaim lähtub Isast.
Apostlikku ja Nikaia usutunnistust omavahel võrreldes on näha, et kui
esimene kujutab endast pigem isiklikku usutunnistust, siis teine
annab edasi mitte ainult kiriku ühist usku, vaid pöörab ka olulistele
õpetuslikele momentidele märksa suuremat tähelepanu (sellest
tulenevalt on ta ka esimesest tunduvalt pikem). Vahe on näha ka selle järgi, et kui apostlik usutunnistus on koostatud mina-vormis ( Mina usun , Credo , Pisteuo ), siis Nikaia usutunnistuse originaalalgus
on meie-vormis ( Meie usume , Pisteuomen ) - tõsi, ladinakeelses variandis algab ka Nikaia usutunnistus sõnaga Credo - Mina usun ,
aga algne on kreekakeelne meie-vorm (samas nt saksa katoliiklased
kasutavad tänapäeval reeglina samuti vormi Wir glauben - Meie usume ).
Liturgilisse kasutusse ei ole apostlik usutunnistus idakirikutes kunagi jõudnud (nagu öeldud, on tegemist Roomast, s.t. läänest pärineva, algselt ristimisusutunnistusega). Ka läänekiriku traditsioonis on jumalateenistusel kasutatud reeglina Nikaia usutunnistust, pöörde tõi siin ilmselt reformatsioon, mille järel on
näiteks luterlikus kirikus kujunenud tavaliseks pühapäevaseks
usutunnistuseks apostlik usutunnistus (Martin Luther soovitas
usutunnistust asendada ka vastava rahvakeelse lauluga) ning Nikaia
usutunnistust loetakse suurtel pühadel. Eesti kirikus praegu
käimasolev liturgiauuendus soovitab taas sagedamat Nikaia
usutunnistuse kasutamist. Samal ajal on roomakatoliku kirikus
viimastel aastakümnetel (pärast II Vatikani kirikukogu) muutunud
sagedamaks apostliku usutunnistuse tarvitamine jumalateenistustel.Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
19.11.2007
üles