« tagasi

KÕIK KÜSIMUSED


Mis on kristlaste arvates elu mõte? Miks on inimene siin ilmas? Mis kasu on inimesest? Mida peaks inimene tegema, et mitte tunda ennast kasutu ja mõttetuna?

Kuna kristliku usu järgi on inimene loodud Jumala poolt, teab Jumal inimese elu mõtet kõige paremini.

Esimene asi, mida inimene võib järeldada sellest, et ta on Jumala poolt loodud, on see, et tema elul on mõte, kuna Jumal ei tee midagi mõttetut. Seega ei ole ka ükski inimene kasutu ega mõttetu.

Piibel ütleb, et Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enese sarnaseks. Siit järeldub, et inimeseks olemise sisu ja ka mõte saab meile nähtavaks ja selgeks, kui õpime tundma Jumalat ja Tema olemust. Nii ongi inimese elu üheks ülesandeks ja eesmärgiks õppida tundma Jumalat ja seeläbi ka omaenda kutsumust, olemust, olemasolu ja elu mõtet.

Kuna Jumal on loonud inimese selleks, et ta elaks koos Temaga, siis võib öelda ka, et inimese elu mõte ongi olla koos Jumalaga - inimese elu mõte on Jumalas, koosolus Temaga. See võib tunduda veidi kummaline või arusaamatu, aga kui mõtleme näiteks selle peale, kuidas tahame olla koos armastatud inimesega, siis saame aru, et alati ei peagi küsima, mis on selle mõte. Kui ma kedagi armastan ja tahan temaga koos olla, siis see ise ongi asja mõte.

Piibel kõneleb meile Jumalast - ja seeläbi ka inimesest - nii mõndagi. Näiteks seda, et Jumal on Looja. Kui inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, siis on ka inimene looja. Muidugi märksa väiksemas mastaabis ja piiratud võimetega, aga siiski. Meile on antud palju võimeid ja võimalusi, võime luua, aga ka võime purustada; oma tegevuse või tegevusetusega, oma mõtete, sõnade ja tegudega võime luua head ja kurja, armastust ja vihkamist. Väga tähtis on, et inimene õpiks mõistma, mis on hea ja mis on halb, ning sellest arusaamisest lähtudes toimima.

Jumal on mõistuslik isik - ka inimene on mõistuslik isik. Jumal tegutseb otstarbekalt ja vastutustundeliselt - sama peab kehtima inimese puhul.

Suurim, mida Piibel Jumala kohta ütleb, on see, et Jumal on armastus. Kui inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, siis tähendab see, et ka inimese elu valdavaks ja määravaks jõuks peab olema armastus.

Seda kõike avastada, selles teadlikuks saada ja kasvada ongi inimese elu mõte. Aga mitte ainult abstraktselt või tundeelu tasemel, vaid kogu oma elu ja toimimisega, iga oma hingetõmbe ja ihupooriga.

Kõik, mis Jumal on teinud ja teeb, sünnib armastusest, Tema tahtest jagada oma elu, oma olemise rikkust, oma armastust teistega, meiega. Võiksime öelda, et just selles - nii uskumatu kui see ka pole - näeb Jumal oma elu mõtet. Selles peaksime ka meie nägema oma elu mõtet: iseenda ja kõige selle jagamises, mis me oleme ja mis meil on; armastuses, Jumala ja oma kaasinimestega koos olemises. Selleks on ka Jumala ainusündinud Poeg saanud inimeseks: et jagada meiega täielikult meie elu, anda ennast meie eest ja haarata meid nõnda oma olemise rikkusesse.

See koos Jumala ja oma kaasinimestega - tegelikult kogu oma kaaslooduga - olemine ja elamine ei ole mitte passiivne ega apaatne olesklemine, vaid aktiivne, täisväärtuslik elu, milles peab olema ruumi nii vaikusel ja omaette olemisel kui ka rõkkaval rõõmul, suhtlemisel, kõige selle tänulikul vastuvõtmisel, millega Jumal meid nii rikkalikult õnnistab, ja selle jagamisel oma kaasinimestega.

Muidugi võib küsida, mis on nende inimeste elu mõte, kes on kõigest ilma jäetud, kes kannatavad, kes on haiged, vaevlevad vaesuses või ei saa mingil muul põhjusel elust rõõmu tunda. Aga loendamatute inimeste kogemused on näidanud, et see, kes on leidnud Jumala, kogeb - vahel arusaamatulgi kombel - siiski kogu elu täiust ja rõõmu ka siis, kui ta on mingil põhjusel ilma jäänud kõigest muust.

Praegune, maine elu on õigupoolest vaid ettevalmistusaeg, mille jooksul me võime üksnes aimamisi kogeda seda rõõmu ja õndsust, seda elu täiust, mille Jumal on meile valmistanud igavikus. Praegune elu ei ole isegi murdosakest sellest, mida Jumal tahab meile kinkida - ja just seepärast on meie elu kõige olulisem ülesanne, eesmärk ja mõte õppida tundma Jumalat ning seeläbi võtta vastu see elu täius, mida Ta tahab meiega jagada.

Apostel Paulus ütleb: Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)

Enn Auksmann
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja
09.07.2007

�les üles