Kallid kirikulised ja kaasmaalased. Oma armastatud Isamaa käekäigule mõeldes näeme, kuidas pöördumine Jumala poole, usk temasse, on andnud meie rahvale tulevikku ja lootust. Emakeelne Pühakiri kodulaual, usuline ärkamine, mis valmistas ette rahvuslikku liikumist ja iseseisvuse sündi, laulva revolutsiooni palvemeel – need tõsiasjad kõnelevad sellest, et Eesti Vabariik on suures osas ka kiriku laps, kelle elujõud ja püsimine sõltub meie suhtest Jumalaga.
Rasketel aegadel on kirik kuulutanud välja üldrahvalikke palvepäevi ja igal aastal peetakse tavapärast palvepäeva, et tuletada meelde Jumala pühi käske ja rahva eksimusi nende vastu. Erakorralise palvepäeva olen kuulutanud välja esmakordsena taasiseseisvumise järgsel ajal. Eestit on tabanud ränk vandalismilaine, sise- ja välismaised provokatsioonid ja rünnakud. Me ei saa ega tohi olla kõrvaltvaatajad. Selles olukorras on vaja palvetada kaine ja rahuliku meele pärast, aga ka meelekindluse ja rahu pärast, tõemeele ja väärikuse pärast,
Maailmasõda ja Nõukogude Liidu kuritegelik okupatsioon on jätnud raskeid jälgi inimeste ja rahvaste hinge. Neist pole kerge vabaneda – nad on nagu mineviku pikk, must vari, mis tumestab tulevikku. Vägivald ja ülemvõim on nakkav. Seda teame ka varasemast ajaloost. Veel aastal 1739 põhjendab Liiviimaa maanõunik von Rosen keskvalitsusele mõisnike omavoli ja ütleb: „Mis puutub pärishärrade omandiõigusesse nende päristalupoegade üle, siis tuleneb see esimesest vallutusest.“ Tuletame meelde, et esimene vallutus toimus 13.sajandil. Sellise minevikuga on tehtud ühiselt lõpparve. Kas suudame rahumeelselt võita ka lähimineviku vead?
Palvetagem nende meie elanike ja noorte pärast, kes pole mõistnud minevikku ja toimunud muutusi, seda, mis oli Nõukogude Liidu tõeline pale ja et Eesti ei ole osa Venemaast. Nende eest, kes kannavad endas vägivalla hoolimatut, purustavat vaimu. Võitkem kuri ära heaga. Püüdkem olla neile toeks meie ühiste väärtuste leidmisel ja ühise Eesti ehitamisel. Aidakem neil mõista meie ajalugu ja vaadata tulevikku kui Eesti patrioodid. Tunnustagem neid, kes teevad igapäevast, vajalikku tööd meie rahva keskel lojaalsena Eesti riigile. Kristlik ligemisearmastus, mis ulatab lepitava käe ja aitab võita sõpru, olgu meie rahva tugevuseks ja liitku siin elavaid rahvusi. - Jeesuses Kristuses ei ole ju juuti ega kreeklast, eestlast ega venelast, vaid Jumala lapsed, vennad ja õed.
Okupatsiooni väärastunud pärandist pole pääsenud ka paljud eestlased. Süvenenud on kahekeelsus ja küünilisus, hoolimatus ja enesearmastus. Allaheitlikult võeti omaks rahva moraali murdmiseks väevõimuga kultiveeritud ateism. Võiksime küsida, mitu eesti noort sajast teab täna kümmet käsku või Meie Isa palvet?
Kas on meil põhjust süüdistada nõukogulikus meeles üksnes mõne teise rahvuse esindajaid, kui me ka ise kannatame – olgugi omal moel – samade hädade all. Oleme taasiseseisvuse ajal liialt keskendunud materiaalse heaolu saavutamisele, pingutustele asjade ja meelelahutuse nimel ning unustanud inimvaimu vajadused, sügavused ja igatsused, ka kaasinimese enda kõrval, rääkimata Jumalast, kes on iga tõelise rahu ja heaolu allikas. Palvetagem siis üheskoos südamest eesti rahva meeleparanduse ja usu pärast.
Aga palvetagem ka kõigi kirikute pärast, et nad täidaksid hästi oma äratavat ja ühendavat armastusülesannet. Palvetagem tänavu 90. aastaseks saava eesti vaba luterliku rahvakiriku eest. Peame tunnistama, et meie kirik on liialt vähe pühendunud teisest rahvusest inimeste teenimisele. Oleme muukeelse elanikkonna jätnud pigem õigeusu kiriku hooleks. See pole aga lahendus. Kirik ei tohi seada rahvuslikke piire vaid peab töötama kõigi heaks ja hulgas.
Esimesel Kirikukongressil 1917.a. vastu võetud resolutsiooni 5. punkt ütleb: Eesti evangeeliumi-luteriusu rahvakirikusse võivad täieõiguslike liikmetena sisse astuda kõigi rahvaste liikmed, kes seda soovivad, kusjuures kaitsmist leiavad rahvusliku vähemuse usulised huvid. Venestamisaja ja hilisema okupatsiooni tulemusena on see põhimõte meie kirikus jäänud tahaplaanile. Palvetagem, et suudaksime seda tõeliselt järgida ja seeläbi suurendada ka üksteisemõistmist rahvusgruppide vahel. Seda enam, et võime täna rõõmustada vendluse ja koostöö üle teiste kirikutega.
Palvetagem oma riigi ja riigijuhtide eest kujunenud keerulises olukorras. Otsus kaitsta hauarahu ja seetõttu II Maailmasõja käigus hukkunud Tõnismäelt kalmistule ümber matta ning teisaldada sinna ka okupatsiooni sümboliks ja poliitiliste provokatsioonide paigaks muutunud hauamonument, oli kahtlemata õige. Võimalik, et seda oleks saanud teha paremini. Ometi on meie ametkonnad ja korrakaitsjad tegutsenud selle nimel, et tagada meie ühiskonnas rahu ja seaduslikkus. Palvetagem, et neil jätkuks selleks tarkust ja jõudu ja et Jumal hoiaks ja varjaks neid ja meid kõiki.
Palvetagem Euroopa ja kogu maailma tuleviku pärast, et siin säiliks ja kasvaks õiglus ja õigus, inimväärikus ja vabadus. Vabadus ja õiglus ei ole kunagi liialt kindlad. Sellel teel vajame nii meeleparandust kui lepitust. Armastuse Jumal, kes oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse on surnuist üles äratanud, tahab meid usus temasse elustada ja uuendada. Jumalat appi hüüdes, teda kõigest südamest nõudes, peame olema valmis tunnistama temale ka oma pattu, paluma andeksandmist, südamepuhtust ja pühitust. Eestimaa ootab ja väärib seda nendelt, kes siin elavad.
Tänane pühapäev kirikuaastas kannab nimetust cantate – laulge. Laul on ühendav uuslooming. Olgu see meie eluhoiaku väljendus. Laul Issandale laseb võidutseda rahu, mitte õnnetuse mõtetel, annab tulevikku ja lootust. Ja mina kuulen teid, tõotab Issand. Usaldagem siis tänasel palvepäeval Jumala armu hoolde iseend, oma kaasinimesed ja kogu meie ühiskonna.
Andres Põder
Peapiiskop