Armsad kaaskristlased, õed ja vennad!
Jeesuse sünni ettekuulutused piibli lehekülgedel ulatuvad tagasi inimkonna algaega – Aadama ja Eevani. Prohvetite ettekuulutused, mida jõulukirikus kuuleme, on kirja pandud sadu aastaid enne Kristuse sündi. Jumal kõneleb kaasajaga läbi mineviku. Pärimus ja kultuuripärand on vahendid, mis võimaldavad mõista mitte ainult iseennast ja maailma, vaid ka Jumalat. Siiraki tarkuse raamatus öeldakse: ”Vaadake muistseid põlvkondi ja nähke: Kes Issandasse uskujaist on jäänud häbisse?” (Srk 2:10)
Käesolev aasta oli kuulutatud usu-aastaks meie kirikus ning kultuuripärandi aastaks meie ühiskonnas. See kokkukuuluvus on kõnekas: usk on kõige väärtuslikumaks kultuuripärandiks. Isegi sõna kultuur pärineb samast ladinakeelsest tüvest kui kultus, mis tähistab harimist, viljelust ja austust, esmajoones Jumala austamist. „Au olgu Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” hõiskasid taevased väed kuningas Kristuse sünniööl.
Usk on eluhoiak, mis usaldab ja armastab Jumalat, toob südamesse ja inimsuhetesse rahu ja rõõmu, mõtestab ja hoiab elu. Mis võiks veel enam kõnelda elu väärtusest ja pühadusest kui laps, kelles leiame Jumala ja kellesse uskudes saame ise Jumala lasteks? Selline arusaam inimesest peletab pimeduse ja hirmu, võidab kiusatused ja kurjuse, on teeniv, ülesehitav ja loov – on vaimukultuur. Selline kultuur mõistab, et „inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust." (Mt 4:4)
Olgem uhked ja tänulikud, et meie rahvuskultuuri juured on kristlikus usus. Oleme kirjaoskaja rahvas tänu pühakirjale ja laulurahvas tänu kirikulaulule, meie suurimateks arhitektuuri- ja kunstimonumentideks on pühakojad ja meie rahvakalendriks kirikukalender. Jõulupühad tuletavad taas meelde, et esivanemate varandus on ka meie varandus ja esivanemate usk on ka meie usk. Pärandi rikkusest saame siiski osa vaid seda vastu võttes ja kasutades.
Prohvetid olid küll kuulutanud Päästja sündi ja karjastele räägiti rõõmust, mis saab osaks kogu rahvale. Tõeliselt tuli Jumala Poeg aga nende ellu, kes talle südamed avasid. Usu ja kultuuri kodu on südames. Siin muutub möödunu olevikuks ja ühine isiklikuks, siit saab suuna meie tulevik – ka koos Kristusega! „Anna mulle vana-aja usku, sest mulle küllalt saab,” laulsid noored kristlased mõne aastakümne eest. See palve on alati moodne ja aktuaalne, kuna sirutub Igavese, Täiusliku ja Püha poole.
„Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!” öeldakse uue aasta juhtmõtteks olevas piiblisalmis (Ps 73:28). Kultuuripärandi aasta jääb seljataha, kuid usu-aasta jätkub ka järgmisel, 2014. aastal. Soovin Teile, head kaaskristlased, õnnistatud jõule ja aastavahetust ning jätkuvat Issanda ligiolu!