“Kui puu on hea, siis on ta viligi hea.” Mt 12:33
Inimese teeb heaks meeleparandus ja palve, osasaamine Jumala armust ja elust Kristuses. Nii tuhkapäev kui palvepäev tuletavad meile seda meelde. Rohkem kui tehnoloogilisi ja intellektuaalseid pingutusi, filosofeerimist ja mediteerimist, vajab kaasaja inimene lihtsat kõnelust oma Jumalaga. Ta vajab seda iseenda, oma väärtuse ja väärikuse taasleidmiseks üksnes patusena või relatiivsena mõistetud maailmas.
Palvepäeval on tavapäraselt palvetatud olulise, rahva elu puudutava probleemi pärast. Tänavu on põhjust palvetada just palvetamise pärast! Kas ei alga siit hingekultuur, avatus endast väljapoole, empaatia, tänutunne, valmidus muutuda, anda oma panus, kanda head vilja? Kas pole ühiskond, mis kõneleb vaid isekeskis, iseenda ja oma hädade vang? Kas pole oht, et meie väärtuse mõõdupuuks osutub ikka vaid ostuvõime ja väline edukus, hoolimata tõdemusest, et hingerahuks ja õnneks sellest ei piisa?
Aktuaalsena kõlab usuisa Martin Lutheri 1540. aastal valminud ergutuskiri kristlastele, et nad palvest ei loobuks. Luther ütleb: Palvetamine on ülim, mida inimene üldse võib teha, ta räägib ju Jumalaga. Palvetamine on jumalateenistuse ja usuelu tippharjutus. Nimetan ka punktid, mida Luther soovitab palvetamist puudutavates kahtlustes ja kiusatustes meenutada:
Tänavune aasta on kuulutatud laulu- ja palveraamatu aastaks. Kiriku Laulu- ja Palveraamatus on palveid igaks päevaks ja olukorraks, kirikulauludki on õigupoolest palved. Palvetagem pühakojas, tehkem oma kodud palvepaikadeks. Ühendagu perekondi hommiku-, õhtu- ja söögipalved, ühispalved tähtpäevadel ja pühadel. Võtkem eestpalvesse oma kaasinimesed, kogudus, kirik, rahvas ja kogu maailm. Olgu meie süda avatud palvele kõikjal ja kõigeks, nagu Jumala Vaim meid kutsub. Olgu palved meie usu viljaks ja meie uuendatud pühitsetud elu meie palve viljaks. „Kandke meeleparandusele kohast vilja,” ütleb Jeesus (Mt 3:8) ja ta ütleb seda, sest Jumal peab meid selle vääriliseks.
Õnnistatud paastuaega soovides