« tagasi
RISTIMINE KUI SAKRAMENT JA PERESÜNDMUS
Kultuuritaustast
Ma olen ristitud! - Selle lause kirjutas Martin Luther oma lauale, kui ta oli rusutud, kahtlustes ja kiusatustes. Seda selleks, et hoida oma silme ees Jumala kutsumist ja tõotusi. Ta nägi ristimises oma tõelise, vaimuliku olemuse alust. Ristimise meenutamine kinkis talle alati selgust ja kindlust.
Ristimine annab meie elule ajatu, igavese väärtuse ja sihi. Ta teeb meist kristlased ja seob meid kõigi ristitutega „ühes, pühas, üleilmses kirikus“. Ristimine piiritleb meie kultuuriruumi, isegi kui see piir vahel hägustuma kipub. Ristiinimeste eluväärtustest on saanud paljudele järgimisväärsed inimõigused ja ideaalid. Võime olla uhked, et oleme juba aastasadu olnud ristirahvas.
Eesti alade ristiusustamisel toime pandud vägivald ja vallutused on vahel ajendanud küsima, kas ristimine ei ole eestlastele midagi võõrast. Olevat nad ju üritanud isegi ristimist maha pesta. Samas teame, et eestlastest kristlasi oli olemas juba ammu enne mõõgamisjonit ja Henriku kroonika kõneleb ka nendest, kes 1223. a. kristlastega rahu tehes tõotasid nüüdsest peale mitte kunagi enam rikkuda usust taganemisega usu sakramente (XXVII,2). Tollases „kultuuride kokkupõrkes“ ei olnud eestlased üksnes kaotajad vaid mõnes mõttes ka võitjad. Sealt algab meie kirjutatud ajalugu ja tee Lääne kultuurimaailma. Selle üle oleme uhked tänagi.
Ajalooallikatest nähtub, et ühes ristimisega võeti - kui mõni protestiaktsioon välja arvata - omaks ka uus identiteet. Ristimisse suhtuti tõsiselt kui lepingusse Jumalaga ja vastandati ennast seeläbi paganatele. Mõnest üksikust vanast paganast sai folklooris „vanapagan“. Rahvaluules esinevad arvukad lood vanakurjast, kes võib ristimata lapse enda oma või puupaku vastu ümber ei vaheta, näitavad ristimise tähtsustamist inimese tõelise loomuse tagajana. Oleme ennast mõistnud ja teostanud nimelt ristirahvana, st ristitud rahvana, kuuluvana kristlike rahvaste perekonda.
Ristimine kristlaseks olemise põhitunnusena
Ristimine on seotud Jumala tõotuste ja Kolmainu Jumala nimetamisega. Tõmmates paralleeli siirderiitustega, võib öelda, et ristimine on inimelu kõige olulisem, staatust ja saatust määrav muutus. See on ümberasetamine surmast - patu ja kaduvuse valdkonnast - ellu, mille kingib Jumal. Apostel Paulus kirjutab: Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on üles äratatud surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus… Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam. (Rm 6:3-5,8-9)
Paulus rõhutab, et ristimisega on antud põhjapanev eksistentsiaalne muutus, milles me ei toetu enam enesele vaid Kristusele. Kui keegi on Kristuses (see on Pauluse ristimisterminoloogia), siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündinud. (Kr 5:17) Ristimine on sakrament (sacramentum – saladus, püha toiming), milles Jumal meid sünnitab uuele, igavesele elule ja kingib meile Kristuse pärast oma lapse eesõiguse. Jeesus, rääkides sündimisest ülalt, ütleb Nikodeemosele: Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. (Jh 3:5). Pöördumine ja usuletulek - Kristuse oma Päästjaks tunnistamine, on oluline inimesepoolne samm, kuid see ei ole uussünd - selleks on ristimine kui Kristuse tõotuse põhjal Jumala enda tegu. Apostel Paulus kirjutab, et Jumal päästis meid mitte oma (usu)õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uussünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. (Tt 3:5) Inimese isiklik osadus Jumalaga põhineb ristimisel.
Ristimissündmuse personaalsele iseloomule lisandub põhjapanev sotsiaalne ja kollektiivne aspekt. Sellessamas tõelisuses, kus Kristuses uueneb meie elu põhitingimus, avastame me vennad ja õed, kes nagu meiegi on ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks (1Kr 12:13). Ristimine viib meid Kristuse ihu osadusse, Jumala laste perekonda. Õpetus päästest kuulub lahutamatult kokku õpetusega kirikust. Võimalik, et ristimistunnistusele tuleks sõnaselgelt välja kirjutada: Ristitud ja võetud kiriku liikmeks…
Peab rõhutama, et ristitu saab Kristuse ihu liikmeks mitte üksnes vaimselt ja teoreetiliselt vaid konkreetselt kiriku kui organisatsiooni liikmena - meie kirikus EELK ja ühe tema koguduse liikmena. Ei ole olemas ristimist n.ö üldisesse Kristuse ihusse, sest see ihu on olemas vaid erinevates nähtavates sotsiaalvormides. Inimesed ei taju alati ristimise tähendust kirikuliikmeks saamisena ja kirikut uue ühiskonna, keskkonnana, kuhu ristitu nüüd kuulub ja kus ta peaks viibima võimalikult palju. Sama oluline kui lapsele perekond, kuhu sünnitakse, on kogudus – jumalalaste perekond – jumala lapsele.
Perekond - ühine vastutus
Ristimise kollektiivne tähendus ulatub aga veel kaugemale. Jeesuse antud ristimiskäsus (Mt 21:18) antakse ülesanne ristimise ja õpetamise kaudu teha jüngreiks kõik rahvad. Kust mujalt peaks see algama kui omaenda pererahvast. Perekond rajaneb eelkõige vaimsel solidaarsusel, mitte niivõrd juriidilisel, majanduslikul või soolisel partnerlusel. Apostlite tegude raamat räägib, kuidas Lüüdia pöördumisel ristiti ka tema pere ja usklikuks saanud vangivalvuri puhul kõik ta omaksed (Ap 16:15 ja 33). Meie vastutus oma ligemiste hingeõndsuse eest kajab vastu kõikjal Uues Testamendis. Mõistagi kuuluvad pereliikmete ja ligemiste hulka ka lapsed. See tõotus on antud teile ja teie lastele, ütleb Peetrus oma nelipühajutluses. (Ap 2:39). Laste eest on vanematel koguni eriline vastutus - lapsed sõltuvad otseselt neist.
Vastutustundlik lapsevanem saab aru, et laps ei vaja üksnes pamperseid, jäätist ja internetti (Jeesuse sõnul ei ela inimene ju üksnes leivast) vaid eluosadust oma Loojaga, elu andjaga. Ta vajab seda uut, jumalalapse identiteeti, mis tähendab sündimist ülevalt. Jeesus sõitleb neid, kes keelavad lapsi tema juurde tulla (Mk 10:13-14) ja leiab, et neile, kas saavad takistuseks kellele tahes neist pisukestest temasse uskujaist, oleks parem, kui nad veskikivi kaelas meresügavikku uputataks (Mt 18:6). Lapse usu mõõtmist ei nõuta kelleltki, küll sellele eeskujuks ja toeks olemist. Kui lapsi nende väidetava usupuudulikkuse tõttu ei kõlbaks isegi mitte ristida, nagu mõned usuliikumised leiavad, ei käsiks Jeesus täiskasvanuid saada nagu lapsukesed (Mk 10:15). Usk usaldusena (kr. pistis) kuulub lapse loomusesse ja tajuna võimas see - nagu kõneleb Piibel Lk 1:44 - isegi lootel emaihus tunda Issanda lähedust. Teadmiste sisuga tuleb see täita vastavalt Jeesuse ristimiskäsule läbi õpetuse ja kasvatuse, mis on vanemate ja ristivanemate ülesandeks. Kõik ajaloolised kirikud peavad laste ristimist kristlastest vanemate esmaseks kohustuseks. Meie kirikuseadustik ütleb, et laps ristitakse soovitavalt tema elu esimestel kuudel (§ 12 lg 2).
Nagu lapse sündimine on peresündmus, on seda ka ristimine. Uue, igavese elu allikana on ristimine isegi olulisem. Asjata pole nime panekut seostatud ristimisega. See on hetk, mil laps saab - lisaks rahvastikuregistrile - kirja pandud taevasse. Inimese olemusele ja tähendusele on just see mõõtuandev. Sama tõsiselt, nagu valmistutakse lapse sünniks, tuleks valmistuda ka lapse ristimiseks.
Ristimiskoolitusest kollektiivse usuosaduseni
Probleemid algavad tihti sealt, et ristimise koht kristlikus mõtteruumis on hägustunud. Apostlite tegude raamatu (Ap 8:36-39) kõneldakse Etioopia kojaülemast, kes kuuldes evangeeliumi, lausus: Mis takistab, et mind ei võiks ristida? Iseenesestmõistetavus, millega siin ristimist praktiseeritakse, on otsene konsekvents evangeeliumile. Ristimine ei ole midagi eraldiseisvat, vaid on selleks otseseks ja nähtavaks vahendiks, mille kaudu Jumal laseb inimestel oma evangeeliumist osa saada ja ühendab meid Kristusega. Kui palju küsitakse täna: „Mis takistab?“ Pigem küsitakse: „Miks peaks ma ennast või oma last ristida laskma? Ma võin niigi kristlane olla. Ma ei vaja mingeid kiriklikke toimingid.“ Sellise olukorra põhjusi on mitmeid. Me ei tea ka Etioopia kojaülema tausta. Selge on aga üks: ristimine tuleb taas ausse tõsta nii koguduses kui perekonnas. Meie taotlus on, et, et üha enam küsiksid inimesed: „Mis takistab ristimist?“.
Ristimise tähtsustamist võiks käsitleda kolmest küljest: ettevalmistus, ristimissündmus, järeltöö. Nende puhul tuleks samuti välja tuua kolm aspekti: ristitav ise, tema pere ja kogudus. Kuna viimased on tihtipeale koosmõjus, ei puuduta ma seda jaotust eraldi vaid püüan tuua esile seoses ajaliste etappidega.
Teadmine ristimisest on sageli pärimuslik. Kindlasti annab sellesse üldisesse teadmusse olulise panuse leerikoolis omandatu. Ristimise teoloogia ja praktika tuleb siin väga selgelt esile tuua. Vaja on välja arendada laulatuse eelne abielunõustamine ja koolitus, kus tuleb kindlasti käsitleda ka laste ristimisega ja nende kristliku kasvatusega seotud küsimusi. Kahjuks puuduvad meil selleks vastavad õppematerjalid, kutsun üles neid koostama ja kirjastama. Suuremates kogudustes tuleb mõelda võimalike abielukursuste läbiviimisele, millest võiksid osa võtta nii abielluda soovijad, abielupaarid kui ka teised huvilised. Ristimine kui kristlaseks olemise alus ja vaimulik side Jumala ja kaasinimesega on sel puhul paratamatult üks lähteteemasid.
Kui keskenduda laste ristimisele - täiealiste ristimist tuleks käsitleda rohkem konfirmatsiooni kontekstis - siis kindlasti ei tohi vaimulikud piirduda üksnes ristimistalituse vormilise läbiviimisega. Ristimise eel on võimalik ja vajalik pidada ristimiskoolitust nii vanematele kui ristivanematele. Kindlasti on lapse käekäigu eest otseselt vastutavad nende vanemad ja pereliikmed. Kirikuseadustik ütleb, et „laps ristitakse tema vanema, hooldaja või eestkostja soovil või nõusolekul, kusjuures vähemalt üks neist peab olema luterliku kiriku konfirmeeritud liige. Küllalt on juhtumeid, kus üks või isegi mõlemad vanemad ei ole leeris käinud. Ometi soovivad nad ristida last. See annab võimaluse ja paneb kohustuse evangeeliumi kuulutamiseks. Lähtuda saab eeldusest, et lapsevanem kindlasti ei sooviks lapsele midagi, mida ta ise õigeks ei pea. See tähendab, et soov last ristida väljendab sisemist valmisolekut evangeeliumile. Tuleb võtta aega, et aidata vanemal lapsele järele jõuda. Hädavajalikud on ka praktilised juhised kuidas ristitud last kristlasena kasvatada ja kogudusega siduda. Enamasti puuduvad ka selleks abimaterjalid. Need on vaja koostada. Ristimise puhul on põhjust üle anda mitte ainult ristimistunnistus, vaid meelespea tegevustest ja võimalustest, mis ristitud lapse kristliku kasvatuse puhul olulised.
Ristimise kollektiivset, kiriklikku aspekti väljendavad ristivanemad - nad on õieti kiriku esindajad, kellel on ülesanne aidata kaasa lapse kristlikul kasvatamisel. Ristivanemate institutsioon ja traditsioon on väga vana ja seda on põhjust tugevdada. Seadustik ei nõua ristivanemate olemasolu ega määra nende arvu, öeldes vaid, et nad peavad olema EELK konfirmeeritud liikmed. Seda enam tuleb tähelepanu pühendada ristivanemate leidmise ja ettevalmistamise sisulisele küljele. Nad peavad olema usaldusisikud nii koguduse kui ristilapse jaoks, eeskuju andvad ja usku tunnistavad. On palju võimalusi, kuidas siduda kogudust, ristivanemaid, ristilapsi ja nende peresid. Nimetada võiks kasvõi ühised perepäevi või suvelaagreid. Kindlasti on see üks osa ristimise järgsest tööst. Olen ise aastaid pidanud nn eelmisel aastal ristitud laste päeva lastele, nende pereliikmetele ja ristivanematele. Päev algas jumalateenistusega, jätkus pühapäevakooli tunni ja mängudega lastele ning pedagoogiliste ettekannetega täiskasvanutele ja lõppes ühise pidulauaga.
Ristimisjärgsesse aega peab kuuluma ka ristimise meenutamine. Seda on võimalik soovikaardi kaudu teha nii kogudusel kui ristivanematel. Ristimispäev peaks lapsele ka kodus olema pidupäevaks. Kirikus on praktiseeritud ja tuleks veelgi enam praktiseerida ristimise meenutamist jumalateenistustel, kindlasti ka lastejumalateenistustel. Sellist teenistust peaks pidama vähemalt kord aastas - ülestõusmispühade või nelipüha puhul. Järeltöösse kuulub ka ettevalmistus laste armulauast. Sellega tuleb lähiaegadel tõsiselt tegelda nii üldkiriku kui koguduste tasandil, nii metoodiliselt kui praktiliselt. Tegu on lootustandva ja ühtaegu jätkuva protsessiga.
Vormi ja sisu kooskõla
Ristimistalitus ise on vaja kujundada meeldejäävaks sündmuseks nii ristitavale kui tema perele. Arvestades ristimise kollektiivset, kiriklikku mõõdet on õige ristimine läbi viia kirikus, veel parem jumalateenistuse sees. Ristimise pidulikkust aitavad suurendada ristimiskleit, küünlad, rist, asjakohased tunnistused ja meened. Soovitada tuleks kõigi pereliikmete ja lähedaste viibimist ristimistalitusel. Ristimistalitus riitusena ei tohi mingil juhul kujuneda lihtsalt üheks võimaluseks pidu pidada, vaid oluliseks sõnumiks, et ristimise läbi on ristitava elus toimunud otsustav muutus.
Kogu ristimisõpetuse ja koolituse sihiks peab olema mitte ainult ristimise dogmaatilise sisu avamine (ainukordsus, vabanemine pärispatust, osasaamine armust, Püha Vaimu and, õigus igavesele elule, muutumatu karakter (character indelebilis jne), vaid selle teadvustamine, et ristimisega kuulub lahutamatult kokku „uue loodu“ esiletoomine, Kristuse järgimine, elav usk. Jeesuse ristimiskäsus sisalduv ülesanne: õpetada neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Mt 28:20), tähendab ju sisuliselt jüngrikoolitust. Ristimine ei ole mingi maagiline, automaatne garantii õndsusele, vaid õndsakstegeva usu ja osaduse algus. Usk ilma tegudeta on surnud (Jk 2:20). Selle elavat teadvustamist vajab meie kirik ja rahvas. Ristimise formaalne tõlgendus võib peita ka nimekristluse ja surnud usu ohu. Küllap seetõttu on ka palju kadunud, hukka läinud kristlasi. Ristimises antud ülesande - järgida Kristust - teadlik hülgamine on patt, mis samuti Jumalast lahutab.
Kogu ristimistemaatika peaks oleme kõigile kristlastele ergastav ja äratav - tulek Kristuse läbi ristimises kingitud uue elu juurde. See on ülesehitav nii isiksusele, kirikule kui kogu ühiskonnale. Kurhessen-Waldecki kirikus algatati 2005. aastal kaks aktsiooni. „Teistega kohtumine - liikmete võitmine Kristuse kirikule“ ja ristimise teema-aasta. Küllap on need kokkukuuluvad. Meie kohtumine kaasinimestega peaks juhinduma empaatiast, usaldatavusest, eeskujuandvast, tunnistavast. See on sõnum evangeeliumi väärtusest ja ristimise vabastavast väest. Samuti peaks see olema kutse ristimisele, selle meenutamisele ja teostamisele oma elus. Sellist teema- ja rõhuasetust vajame ka meie.
Andres Põder
Peapiiskop10.08.2007 Mõdriku, Laste- ja Noorsootöö Ühenduse suveseminar
« tagasi ⇑ üles