« tagasi


KÕNE VIIMSI PÜHA JAAKOBI KOGUDUSE KIRIKU PÜHITSEMISEL


Ja pisut eemale minnes nägi Jeesus Jaakobust, Sebedeuse poega, ja Johannest, ta venda, neidki paadis võrke parendamas. Ja kohe kutsus ta nad. Ja nad jätsid oma isa Sebedeuse paati ühes palgalistega ning läksid ära tema järel. Mk 1:19-20

Armsad vennad ja õed! Täna, jaagupipäeval, tohime üheskoos pühitseda sisse Viimsi Püha Jaakobi kiriku. Esimeste jüngrite kutsumisel, kelle hulka kuulus ka Jaakobus, on mitmeid paralleele tänase sündmusega. Jeesus alustab tegevust ja oma kiriku rajamist kaastööliste leidmisega. See on nagu esimeste kivide panek suurde, vaimulikku hoonesse, kuhu nüüd kuulub oluline osa inimkonnast. Jumalale piisab ka väikesest hulgast, et saata korda midagi suurt. Igaüks sobib talle. Jaakobus ja Johannes olid päris tavalised inimesed. Samuti teised jüngrid. Tähtis pole see, kes oleme, vaid see, milleks Jeesus meid kasutada võib.

Ka Viimsi kiriku ehitus algas nendest, kes tundsid südames Jumala kutset ja olid valmis täitma tema ülesannet. See hulk kasvas ja leidis pinda rahva seas. 1994.a. sügiseks oli asutatud kogudus. Samal ajal otsustas Konsistoorium toetada Viimsi Vallavalitsuse ja Viimsi Püha Jakobi koguduse algatust ehitada kirik, mis jäädvustaks ka parvlaev Estonia katastroofis ja teiste merel hukkunute mälestust. Septembris oli toimunud raske õnnetus ja neidki katsumusi tuleb rahval kanda.
Teame, et paljudes Läänemere rannakirikutes ripuvad mälestus- ja tänuannina laevamaketid. Samuti on kirikut ennast kujutatud laevana. Meri on täis ootamatusi ja riske. Ometi minnakse teele. Kogudus, mis oli sündinud ja asunud teele keset ühiskonna tormilisi muutusi, on osanud mõista ja kaasa tunda, olla ühtaegu lootuse majakaks ja usualuseks, mis kannab rahusadamasse. Vaikne mälestushetk siin kirikus võib olla see, mil saavad südames kuuldavaks kirikulaeva kapteni, Kristuse julgustavad sõnad.

Jaakobus oli randlane, tormidega tuttav. Ta ei jäta paati maha, et vältida ohte. Pigem on ta nendeks valmis, asudes Jeesuse järele. Jeesus nimetab vendi koguni „kõue poegadeks“. On nad valmis ka teisi raputama ja äratama? Nägema ja näitama selget taevasina keset süngeid ja pakse pilvi? Jaakobus elab kaasa Jeesuse elu, tema imetegusid ja kirgastamist muutmismäel, aga ka ahastust Ketsemanis ja ristisurma. Ta ise sureb märtrina Jeruusalemmas Heroodes Agrippa käe läbi. Tema usaldus ja lootus on võidukas ja ülev. See on eeskujuks nii siinsele kogudusele kui meile kõigile, et oleksime Kristuse järgijatena kannatlikud ja püsivad.

Kirik on alati teelolek, mitte ainult pühapäeva hommikul. Ta muudab meie elu palverännakuks - käimiseks koos oma Jumalaga. Palverännak ei ole sihitu. Ta viib meid äratundmise poole, kes me tõeliselt oleme ja olema peaksime - millisena Jumal meid näha tahab. Küllap seda igatsust tundes käis Jeesuse järel ka Jaakobus. Temast, kes olevat kuulutanud evangeeliumi Hispaanias ja maetud hiljem ümber Sasntiago de Compostellasse, sai palverändurite pühak.
Keskajal sidusid palverännuteed kogu Euroopat, ulatudes ka Eestisse. Tänastegi eestlaste rännurajad on viinud apostel Jaakobuse viimsesse puhkepaika. Jaakobi kirik ei ole kunagi üksi, ta seisab ühenduses kogu kristlaskonnaga. Olgu siis alati palju teelisi ka siinsel kirikuteel. Tuletagu kodukiriku kellahääl meelde Kristuse kutset. Saagu siin kogetavaks tema ligiolu Sõnas ja sakramendis. Vormigu tema meie inimeseksoleku jumalikku palet.

Kirik tähendab osadust, identiteeti, kokkukuuluvust. Lisaks apostel Jaakobusele jääb Viimsi kirik meenutama sõjas hävinud vana Jaakobi kirikut Rohuneeme tipus, kuhu kogunes ümbruskonna rahvas. See jääb meenutama vaba rahvakiriku algust, millest tänavu möödub 90 aastat ja meie kiriku esimest piiskoppi Jakob Kukke, kes suri just jaagupipäeval 1933. See jääb meenutama president Lennart Merit, kes oli Viimsi kiriku ehitamise patrooniks ja kelle ülesannet on jätkanud proua Helle Meri.
See jääb meenutama paljusid, kes oma armastuse ja usu ohvriga on selle kiriku näol jätnud jälje tulevikku - Kristuse juurde juhtiva jälje. See seob ja ühendab põlvkondi, loob kogukonna vaimujõu. 2003.a pandud nurgakivile on tänaseks kerkinud kaunis hoone. Saagu see nähtavaks ka inimsuhetes. On tähendusrikas, et Viimsi kirik on keset küla, keset valda. Kiriku ülesanne on alati olla inimeste keskel nende rõõmudes ja muredes, märgata, mis oluline, tuletada meelde aegumatuid tõdesid, ulatada abistav käsi, olla õiglase ja õnnistatud tuleviku teeviidaks.

Pühakoda ei ole kunagi vaikiv hoone. Juba tema olemasolu edastab ajalikule maailmale väljakutse. Ka Jaakobust ja Johannest tabab Jeesuse eriline kutse keset argirutiini. Elu teine dimensioon on olemas, paneb küsima olemasolu mõtte, igaviku ja Jumala järele. Veel enam, paneb elu muutma ja tegutsema parema, ilusama ja pühama nimel.
Olge pühad, sest mina olen püha, ütleb Jumal (1Pt 1:16) Pühitsetud kirik kutsub võtma vastutust, pühitsema ja vääristama elu, täitma seda Jumala armastuse ja lepitusega Kristuses. Kas ei ole just see tänase Eesti esmane vajadus? Linna- ja asulapilti on iseloomustanud küll vabrikukorstnad, telemastid ja pangamajad. Ometi tähistab asulat kirikutorniga liiklusmärk. Selles on midagi olemuslikku - kirik on ja jääb inimasustuse ja inimväärse elu tõeliseks tunnuseks.

Viimsi kiriku pühitsemine on ajalooline sellegi tõttu, et see on esimene uue projekti järgi ehitatud luterlik pühakoda peale Teist maailmasõda. Oleme oma arvukaid kirikuid remontinud ja taastanud, mõnd muud ruumi kirikuks ümber kohandanud. Nüüd oleme saanud põlvkonnaks, kes ehitab kirikuid - mitte ainult kaubamaju ja bensiinijaamu. Mitmed vallad ja asulad võivad siit mõõtu võtta. Põlvkond ja paik, kes ehitab kiriku, ei ole Jumalast unustatud! Ta on kuulnud Jeesuse kutset, nagu kord Jaakobus. Ta on oma elu tõeliselt enda kätte võtnud kui Jumala kingituse ja anni. See on väärikas, imeline ja püha - otsekui Jumala tempel, milleks siis ju ka ise oleme (1Kr 3:16).


Andres Põder
Peapiiskop

25.07.2007 Viimsi

« tagasi  üles