« tagasi


KIRIK TEEJUHATAJANA TARKUSE ALLIKALE EESTI KONTEKSTIS
EELK visioon aastani 2010


Kas maksab ennustada tulevikku, olla fantasöör, futurist või prohvet? Uku Masing essees "Inimkonna tulevikust" ütleb, et Inimene, kes ei mõtle inimkonna tulevikust, on mõttetu. Kas ka kristlane, kes ei mõtle kiriku tulevikust?

Vaheti muudab tulevikule mõtlemine meid kurvaks ja pessimistlikuks. Veel enam. Meie nostalgiline karakter laseb mineviku lume särada valgemalt ja päikese soojemalt. Oleme valmis aktsepteerima Jeesuse hoiatust, et kui ta taas tuleb, kas ta enam usku leiab maa pealt. Aga näeme seda pigem osana enda passioonist kui kihutuskõnet päästesõnumi kuulutuseks võimalikult paljudele.

Tahtmata esile tõsta ühtki teoloogilist suunda, meenutan siiski üht iseäralist lähenemisnurka tulevikule - 1967. aastal ilmunud Jürgen Moltmanni teost "Lootuse teoloogia". See pani aluse eshatoloogia rõhutamisele julguse ja rõõmu võtmes. Moltmanni sõnadega: Algusest lõpuni, mitte ainult epiloogis, on ristiusk eshatoloogia, on lootus, on edasi vaatav ja edasi liikuv, ning seetõttu ka olevikku pöörav ja muutev. Tulevik ei ole Moltmanni meelest lihtsalt oleviku pikendus ega kasva sellest välja. Pigem on tulevik reaalsuse uute võimaluste allikas. Usk tulevikku valitsevasse Jumalasse ja tema tõotustesse laseb meil olevikus kogeda tema loovat tõotusetruudust.

Tuleviku tunnetus ja tagatis peitub siiski Jumala tegutsemises ajaloos, Kristuse isikus ja tema olevikulises ligiolus. Jumal on end ilmutanud, on oma tahte avalikuks teinud. See seisneb tema armastuses, mis on tegev loomises, lunastamises ja pühitsemises. Usutunnistuse tekstina loeme seda igal jumalateenistusel. Niisiis on kirikul alati tulevikunägemus. Usu kaudu tunnistame me end osaks Jumala töös. Kristlik elu on iseenda ja maailma kujundamine lähtudes sellest Jumala armastustahtest. Sinu tahtmine sündigu, palvetas Jeesus.

Lähituleviku mõtestamine toimub selle kaudu, kui me kavandame ja planeerime oma tegevusi, lisades mõistagi apostli sõnad: Kui Jumal tahab ja meie elame.

Mida selgem on kujutluspilt, kuhu tahame välja jõuda, seda enam oleme täis väge ja liigume edasi täie jõuga. Peamine on, et suund on selge. Kui J.F.Kennedy algatas 60-ndatel projekti inimese kuule saatmiseks, ei eksisteerinud selle käivitamiseks isegi veel tehnoloogiat!

M.L.King kõne "Mul on üks unistus" oli epohhiloovaks kujutluspildiks. Ta kirjutab: Mul on unistus, et ühel heal päeval suudavad Georgia punastel mägedel endiste orjade pojad ja endiste orjapidajate pojad koos maha istuda vennalikult ühise laua taha... Meie võimuses on kiirendada selle päeva saabumist, mil kõik Jumala lapsed, mustanahalised ja valgenahalised, juudid ja mittejuudid, protestandid ja katoliiklased, saavad ühendada käed ja laulda vana neegrispirituaali sõnadega: viimaks ometi vabad! Tänu kõigeväelisele Jumalale oleme me viimaks ometi vabad!

Kas ei võiks me sama julgelt kujutleda: vabad jumalatu võõrideoloogia ja asjastatud maailma orjusest! Kas ei ole meie võimuses kiirendada päeva, mil kõik meie rahva lapsed ülistavad vendade-õdedena Issandat tema lauas! Kas on võimatu, et meie küla noored loovad paari aasta pärast koguduse koori?

Visioon ehk tulevikupilt, millest kõneleme, on niisiis see, mida loodame oma tegevusi kavandades mingiks hetkeks korda saata, on meie käitumismudel või kuvand. Aga me teame, et me pole üksinda, me võime arvestada Jumala tõotustega. Me oleme Tema teenistuses.

Kuidas sünnib kiriku tulevikupilt?

Selles lootuses on ka EELK piiskoplik nõukogu eelmisel aastal heaks kiitnud Jeesuse misjonikäsule toetuva alusdokumendi arengukava väljatöötamiseks kuni aastani 2010.

Uus EELK põhikiri teeb kirikukogule ülesandeks arengukava vastuvõtmise. Praegu menetletavas kirikuseadustiku eelnõus on terve peatükk pühendatud kirikliku tegevuse kavandamisele. See näeb ette, et arengukava haaraks 10-aastase perioodi ja sisaldaks nii visiooni kui selle teostamise teed ja vahendid. Arengukava tuleks koostada igal kogudusel ja üldkirikul. Arengukava peaks puudutama kõiki tegevusvaldkondi, sisaldades olukorra analüüsi, arengueesmärgid ja strateegia, vajalike tegevuste loendi, selleks vajalikud vahendid ja teostajad. Ühesõnaga, tänaseid tingimusi arvestades tuleb meil otsustada, mis meile Kristuse evangeeliumi sulastena on kõige otstarbekam. Kas minna Efesosse, Itaaliasse või Hispaaniasse, kui Paulust näiteks tuua.

Samas on selline arengukava kindlasti ise arenev, seda tuleb läbi vaadata ja täpsustada vähemalt iga paari aasta tagant. Mida lähemale eesmärgile, nägemusele, seda avaramaks see muutub, juhib uutele võimalustele. Visioon on alati midagi suuremat kui praegune olukord, kui me ise. Me oleme kõik siin maailmas omavahel seotud. Me kuulume kokku nii rahvana kui inimkonnaga ning peame enda peale võtma vastutuse jagatud nägemuse loomiseks. Jeesuse silme ees on koguni kõik rahvad.

EELK Keskasutuste eelarve ja ressursimaht on praegu ca 1/6 kogu kiriku omast. Kogudustel on õigus ise oma tööd planeerida ja vahendeid kasutada. See tähendab, et kirikuvalitsusel napib võimalusi tervikkiriku arengut organisatsiooniliselt suunata. Selleks kanaliks on pigem ideeline kokkukuuluvus, arusaam kirikust kui Kristuse ihust, moraalne autoriteet ja rollide aktsepteerimine. Minu palve ja soov on: Kui kirikukogu võtab vastu arengustrateegia, pakub välja prioriteedid ja programmid, mis puudutavad praostkondi ja kogudusi, siis tuleks viimastel oma tegevusplaane tehes nendega ka arvestada. Just selles vabatahtlikus koostöövalmiduses ja juhtorganite poolt sõnastatud ühiste kokkulepete järgimises ilmneb kiriku ühtsus, Kristuse vaim.

Püha Vaimu juhtimist ja väge tuleb paluda juba midagi kavandama asudes. Meie inimlikud võimalused ja jõud, kui palju seda ka poleks, on iseendast tühised. Usk liigutab mägesid! Tõelise nägemuse saamiseks on vaja julgust! Olge julged, mina olen maailma ära võitnud, innustab meid Jeesus. Julguses peituvad geniaalsus, jõud ning võlu. Mida tahes sa teha suudad või arvad teha suutvad, alusta sellega! on öelnud Goethe.

Mis annab julgust, mis on meie tugevus? Paulus ütleb: Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu! Meie tugevus on Kristus! Usk Kristusesse on loov impulss, sest Kristuses on meile avatud Jumala igavikuline visioon maailma ja inimesega.

Meil on Kristuse kirik! Meil on sajanditepikkune kogemus, traditsioonid ja koht kultuuriloos. Meil on kogu maad kattev koguduste võrk - 164 kogudust. Kiriku teenistuses on üle 200 hea ettevalmistusega, motiveeritud vaimuliku, neist enamik noored või alla keskea inimesed. Koguduste käsutuses on auväärsed pühakojad, abihooned, maavaldused. Koguduste juhatustes, nõukogudes, koorides ja töögruppides on tuhandeid aktiivseid inimesi. See on suur rikkus, millega kujundada tulevikku - see on Kristuse nähtav ligiolu inimestes. Tuleb püstitada ainult õiged eesmärgid ja elada sellest nägemusest lähtuvalt. Kiriku töö on loov ja loominguline. Selleks loominguks on aga tohutud eeldused.

Muidugi on meil ka palju probleeme. Neid tuleb analüüsida ja hinnata. Selleks on olemas ka mitmeid kaasaegsed meetodeid ja juhendeid. Siiski vaid selge nägemus võimaldab koondada jõud sellele, mida me saavutada tahame, mis meid tiivustab, mitte see, mis meid rõhub ja millest tahame vabaneda. Kui on vaja parandada kiriku katust, ärme jääme loendama auke, vaid keskendume projekti tellimisele. Kes paneb käe adra külge, ärgu vaadatu tagasi.

Visioonid kogudustest ja üldkirikust.

Paradigma muutus, mis tegelikult on juba toimunud ja milles end teadvustama ja konkretiseerima peame, seisneb selles, et luterlusele ajalooliselt omaste ja Euroopas tänagi toimivate riigi või rahvakiriku mallidega ei saa arvestada. Aktiivseid kirikuliikmeid ei kasvata ühiskonna avaliku arvamuse surve ega üldhariduskool. Traditsioonilises kristlikus ühiskonnas ei tule inimesel sotsiaalses mõttes ennast ületada, vahest ainult oma nooruslikku nonkonformismi. Meie ühiskonnas, kui keegi tahab käia Kristuse järel, peab ta avalikkuse suhtes tegema kaunis eksistentsiaalse valiku, millestki lahti ütlema, vastanduma enamusele. Seda peab koguduse töös arvestama. Tuleb lahti saada hoiakutest: Milleks last kirikusse tuua, saab suureks, otsustab ise! Milleks inimesi agiteerida, neil käest kinni hoida - jumalateenistused on peetud, evangeelium kuulutatud, igaüks vastutab ise. Jah, kiriku elavaks liikmeks ei ilma pöördumise ja selge usuotsuseta. Peame olema inimesele toeks ta raskel valikul ja kasvamisel. Kogudus peab kujunema sõprusringiks ja keskkonnaks, kus inimene end kodus tunneb, kus ta tunneb end missiooni kaasosalise ja kandjana, Kristuse tunnistajana, kus ta usk saab olla tegev ja elav. Selleks tuleb leida ja anda võimalusi. Muidu jääb inimene maailma hoolde, kus usuliste teadmiste nappus mitte ainult ei võta võimalust valida, vaid kus ka tahe on orjastatud, nagu rõhutasid Paulus ja Luther.

EELK ei ole enam rahvakirik selles mõttes et kogu rahvas sinna kuuluks ja ta ei ole veel rahvakirik selles mõttes, et kogu kirikurahvas siin aktiivselt osaleks. Aga selle suunas tuleb liikuda. Mida suurem on kirikurahva enda sidusus ja aktiviteet, seda suurem on kokkupuutepunkt ja lõimumine kogu rahvaga. Olles ise tugev, suudab kirik oma liikmete kaudu paremini teenida rahvast - kuulutada evangeeliumi.

Milline näeb siis EELK välja viie aasta pärast? Visioon aastani 2010 ütleb: Kristliku pärandi väärtustamisega ja teadvustamisega ning adekvaatselt toimiva institutsionaalse struktuuri kujundamisega tahab EELK saavutada inimeste paremat teenimist. Täpsema kava väljatöötamine seisab alles ees. Praegu saan öelda vaid: Mul on unistus. Ma puudutan vaid mõnda aspekti, peamiselt neid, mis seotud tööga kogudustes. Olen sellega ka kauem tegelenud. Kirikule väga olulised administreerimise, vaimulikkonna tööolude, teoloogilise väljaõppe ja -uurimistöö probleemid vajavad veel selginemist.
  1. Sütitav usk saab alata ainult isiklikust osadusest Kristusega - see tähendab palvest, Pühakirjast ja Pühast Õhtusöömaajast. Need kujundavad usuosadust. Kutsun üles palvetama kirikus, kodus, looma omavahelisi palvegruppe kogudustes ja praostkondades, nii ilmikute kui vaimulike keskel, palvetama meie kiriku, vaimuliku ärkamise ja Püha Vaimu töö pärast. Võimalik, et neist võiks saada usaldus- ja tugiringid, kus keegi ei tunne ennast üksi ja unustatuna. Niisiis loodan, et viie aasta pärast on koguduste palve- ja osaduslik elu tunduvalt laienenud.
  2. Peaksime pingutama selles suunas, et meie kogudustes - väikestes hoolduskogudustes - igal pühapäeval toimuks jumalateenistus või palvus. Pühapäeva pühitsemise käsk ei puuduta ainult üksikisikuid vaid kindlasti ka kogudusi. Küllap on võimalik igas koguduses leida see aktiiv, kes ka ilma õpetaja kohalolekuta suudab lugeda pühakirja, laulda ja palvetada.
  3. Olen seda meelt, et jumalateenistuse läbiviimisesse tuleb kaasata ilmikuid, eriliselt ka lapsi.
    4. Pühapäevakool võiks olla ühtaegu ka missakool - miks mitte kaunites riietes missapoisid ja -tüdrukud. Iga jumalateenistus on ju õieti perejumalateenistus. Peretöö peaks algama siit. Edasi teised pereüritused, pereringid perelaagrid, perede kiriklik nõustamine, lastehoid koguduste juures, eelleer.
  4. Kindlasti peaks viie aasta pärast olema selginenud ja uuenenud leeritöö. Liitumine kirikuga ja leerõpetus on meie oludes kindlasti väga individuaalne, unifitseerida seda pole võimalik. Siiski tuleb luua tingimusi, kus leerilaps jõuab kirikus koduneda nii, et see kujuneb vaimseks keskkonnaks, millega ta end samastab ja milles end teostab. Leeriks registreerumine ja ettevalmistus võiks alata juba palju varem enne aktiivset leerikursust ning jätkuda veel mõnda aega järelkoolitusena. Olen seda meelt, et sellise pikema tsükli lõpuks võiks ka piiskop tulla uusi kirikuliikmeid üldkiriku nimel õnnitlema ja õnnistama.
  5. Tänasel laulupeol on õige aeg kutsuda avama uksi noorsoomuusikale, looma kogudustes gospel- ja rockgruppe, korraldama noorteteenistusi ja -festivale. Ka tänane olmemuusika tuleb muuta evangeeliumi kanaliks. Oleks tore, kui viie või kümne aasta pärast võiksin osa võtta pea samasuurest kiriklikust gospelfestivalist.
  6. Viie aasta pärast tahaksin näha väljakujunenud majandamispõhimõtetega kirikut. Usun, et arengukavad suudavad selgitada, kuivõrd võivad kogudused loota sissetulekuid majandustegevusest või sponsorsuhetest. Kõige tähtsam on, et koguduse liikmed tajuksid oma osalust kiriku ülalpidamises ja suureneks ohvrivalmidus, annetajate arv ja annetuste suurus. Hetkel moodustavad liikmeannetused 13 % koguduste tuludest, mis on kahtlemata liialt vähe. Tahaks loota, et see ei väljenda meie usu mõõtu.
  7. Mul on visioon, et nendes asulates, kus puudub oma kirik, saaks mõne aasta pärast loodud oma kogudused või koguduste filiaalid, ettevalmistatud evangelistid või jutlustajad. Meil tuleb alustada iseendast, aga samas suunata oma evangelisatsioon väljaspoole, minna maale ja maailma, nagu on Kristuse käsk. Me ei saa jääda end vabandama, et pole veel kõlblikud ja küpsed. Just nüüd on õige aeg.
Kirik teejuhina tarkuse allikale

Kes tahaks rumal olla. Üha rohkem teadmisi! - nõnda võiks iseloomustada uusaega. Moodne inimene tegi teadmistest iidoli, usuga konkureeriva dogma. Samas on juba Tolstoi ütelnud, et Tarkus pole selles, et palju teada. Kõike teada ei saa me kunagi. Tarkus pole selles, et teada võimalikult palju, vaid selles, et teada millised teadmised on kõige vajalikumad. Tarkus on korrastatud teadmine, suutlikkus olulist väärtustada ja neid väärtusi järgida. Meie kool ei leia õppekavas aega usuõpetusele, kõik muu tundub tähtsamana. Samas ütleb juba kunagine Eesti juhtiv kasvatusteadlane Peeter Põld 1929. aasta iseseisvuspäeva kõnes: Rahvad elavad ja on tugevad aadetest. Me vajame teadust ja kunsti, iseäranis aga religiooni. Teisal lisab ta: Peame otsustama, kas jätkata senist arenemisrada, mis viib meid langusele, või revideerimisele võtta oma senine suhtumine väärtustesse ja anduda Jumala abiga tema riigi ülesehitamisele oma riigis ja rahva seas, mis kindlustab tuleviku. See oleks nagu öeldud täna.

Ilmselt peab Põld silmas väärtuste eelistamist faktoloogia ees.

Tänane postmodernistlik ühiskond on üleminekumaailm - otsekui keerlev ruletilaud. Peagi see peatub ja selgub asjade seis. Ultraliberalism ja nihilism toodab inimesi, kelle silme ees keerleb asjade ja ideede tähenduseta maailm, kelle enesetunne järjest halveneb, kes püüavad klammerduda esimesse eristatavasse kujundisse kui kindlasse võitu.

Selles üleminekuühiskonnas on kirik vaieldamatult teejuht püsiväärtuste ja tarkuse allikakale, sest - Taaveti laulu sõnadega - Jumala kartus on tarkuse algus. Just see hakkab kujundama uut maailmaajastut. Selle ülesande teenistuses oleme ka meie: Kes minusse usub, selle ihust voolavad elava veel jõed, tõotab Jeesus.


Andres Põder
EELK peapiiskop

10.06.2005 Tartus

« tagasi  ⇑ üles