« tagasi
JUTLUS TALLINNA TOOMKIRIKUS 1. NELIPÜHAL,
PIISKOPLIKU TOOMKOGUDUSE 80. AASTAPÄEVAL
Ja Mooses ütles Issandale: “Miks oled teinud paha oma sulasele? Miks ei ole ma leidnud armu sinu silma ees, et paned kogu selle rahva koormaks minu peale? Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, et sa ütled mulle: Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut, maale, mille sa vandega tõotasid anda tema vanemaile?
Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske. Kui sa tahad mind kohelda nõnda, siis parem tapa mind, kui ma leian armu su silmis, et ma ei näeks oma viletsust!” Aga Issand ütles Moosesele: “Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda.
Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam. 4Mo 11:11-12, 14-17, 24-25
Täna, Nelipühipäeval, kristliku kiriku sünnipäeval, võime rõõmuga tähistada eestikeelse Tallinna Toomkoguduse 80. sünnipäeva. Kuigi ristirahva kooskäimise algus siin paigas jääb sajandite taha, on eestikeelse koguduse tulek Maarjamaa auväärsesse peakirikusse meie rahva käekäigu ja kasvamise seisukohalt äärmiselt tähtis. See on vaimse täisealisuse sümbol. Tee selleni pole kunagi lihtne. Seda kuulsime juba Vana Testamendi loost.
Mooses kurdab, et tal tuleb kanda rahvast süles nagu hoidja kannab imikut. Ta on väsinud ja tüdinud. Ei jaksa mina üksi kanda seda rahvast, see on mulle liig raske, ütleb ta. Raskeks teeb asja rahva rumalus ja sõnakuulmatus, ahnus ja himud. Segadust suurendab Egiptusest kaasa tulnud „segarahvas“, kellel puuduvad ideaalid ja usuline motivatsioon. Mõni salm eespool kirjeldatakse, kuidas inimeste meeles mõlguvad kala ja kurgid, melonid ja laugud, sibulad ja küüslaugud, mitte vabadus ja tõotatud maa. Nõutakse kohe midagi erilist - rammusat liharooga, mitte igapäevast mannat, mida annab Jumal. Sedagi, mida annab Jumal, kuhjatakse kokku lausa otstarbetult ja ülemäära. Tarbimine hullutab.
Mooses on käega löönud, valmis loobuma oma missioonist, isegi elust, et mitte vastutada selle rahva eest. Nii ta ütlebki – „selle rahva“. Nagu oleks tegu võõra või võõrandunud rahvaga. Otsekui kõneleks ta tänapäeval. Kas olen mina selle rahva pärast olnud lapseootel, küsib ta, viidates Jumalale kui elu allikale. Ja ta ei eksi. Jumalal on pakkuda uusi võimalusi. Ta käsib Moosesel koguda 70 meest, tublit rahvavanemat ja tuua nad koguduse telgi juurde.
Nendes seitsmekümnes võime näha rahva suutlikkuse ja iseseisvuse sümboolset arvu – imikuaeg on möödas. Rahval tuleb ise vastutada. 70 liiget oli hiljem ka valitsemis- ja kohtuorganis – süneedrionis. Ka Jeesus saatis kord välja 70 jüngrit, öeldes: Lõikust on palju, töötegijaid vähe. Paluge siis lõikuse issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele... teadke, et Jumala riik on lähedal (Lk 10). Jumal võtab senise ainujuhi Moosese peal oleva Vaimu ja paneb selle kõigi nende inimeste peale, et nad koos Moosesega kannaksid rahva koormat ja tal ei oleks vaja seda üksi teha. Harisma on innustav ja jagatav, ülesanded delegeeritavad, rahvas ühendatav - kui vaid usaldatakse Jumalat.
Nii sündis Nelipühipäeval ka kristlik kirik. Hirmunud jüngrid olid peitunud kinniste uste taha, nad pelgasid inimesi, kelle teod olid ettearvamatud, kes ihaldasid ülekohut, kes olid löönud risti Jeesuse. Nad olid juhita. Ometi oli Jeesus tõotanud läkitada oma Vaimu. Nad uskusid ja ootasid. Kui nüüd tõotus täitus ja Püha Vaim nende peale langes, said neist tunnistajad, Kristuse kaastöölised, kelle sõnum tõi koguduse juurde tuhandeid. Rajati kirik, mille kohta Jeesus ütles, et ka „põrgu väravad ei saa sellest võitu“ (Mt 16:18) ja käskis rõõmusõnumit kuulutades teha selle liikmeiks kõik rahvad.
Jagatud Vaim on jagatud usaldus ja osadus, samas ka liidetud jõud ja Jumala vägi. Jagatud Vaim on looming, ülesanne ja amet. Igaüks võib seda kogeda. Püha Vaim pole tundmatu suurus. Nikaia usutunnistuses kinnitame üheskoos, et usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes on kõnelnud prohvetite kaudu. Ta on juhtinud Vana Seaduse rahvast läbi kõrbe ja ehitanud Kristuses üles Uue Lepingu kogudust. Ta on äratanud uuele elule Eesti rahvast ja kirikut. Nõnda sai 80 aasta eest alguse ka Tallinna eestikeelne Toomkogudus.
Koguduse esimene hingekarjane, piiskop Jakob Kukk, asus Moosese kombel koguma inimesi Jumala telgi – siinse pühakoja juurde, et nad jagatud Vaimu läbi võiksid olla kaastöölisteks koguduse ja kogu Eestimaa kirikuelu korraldamisel. See algus polnud kerge. Asutamisaastal oli koguduses vaid 55 täisealist liiget. Esimese seitsme aasta jooksul ristiti ainult 18 last ja leeritati 7. Ka kümnendal tegevusaastal polnud ajalooline hoone veel päris koduseks saanud – ristiti ja leeritati samuti 7. Ometi oli tekkinud tegus aktiiv ja tööpõld laienes.
Sõjajärgsetel aastatel seisis koguduse püsimine aga sootuks kahtluse all. Üksnes õpetajate ja juhtide ustavus ei lasknud ka rahva vaimu vaibuda. Kui võrdleme Toomkoguduse möödunud aasta töötulemusi toonasega, võime küll Jumalat tänada tema imetegude eest. Annetajaliikmeid oli 536, hingede arv ulatus ligi kahe ja poole tuhandeni, ristimisi oli 54 ja täieõiguslikuks koguduseliikmeks konfirmeeriti 40. See on Nelipüha Vaim, mis siin oma tööd teeb.
Koguduse kümnenda aastapäeva laululehel kirjutab tollane koguduse õpetaja Kurt Saarse, et esimesed kümme aastat on väga tähtsad alusmüüri rajamise mõttes. Ta ütleb: „ Me loodame, et see alusmüür on tugev ja kindel ja hoiab edaspidi ehitatavat.“ Täna võime kinnitada, et nii see tõesti on olnud. Nii on see ka praegu. Selleks aluseks ja kaljuks on Jeesus Kristus. Tema juurde tulles saame osa Jumala enda Vaimu tööst ja ehitume üles Jumala eluasemeks Vaimus. Kui Vana Testamendi prohvetihääled vaikisid, siis Nelipüha vaimuime ei lõpe. See puudutab ja uuendab meid kõiki.
Inimeste püüdlused võivad liiva joosta. Juhtimisstrateegiad osutuda vigaseks, poliitilised pingutused lõppeda krahhiga, majandusedule järgneda pankrott. Maailm on jätkuvalt paik, kus põrkuvad unistused ja meeleheide, massimeeleolud ja isiklik vastutus. Jumal kõneleb ja kutsub kiriku juurde - ka siia Toomkogudusse - meie rahva poegi ja tütred, tublisid mehi ja naisi, täites neid oma vaimuandidega. Tuleb tunnustada nende tööd, seada nad eeskujuks ja sideaineks kaasinimestele, et kellegi ei oleks vaja üksi kanda iseenda ja oma rahva koormat.
Toomkirik kui emakirik – matrix ecclesiae – katedraalikirik ja vaimulike ametisseseadmise paik, peab olema selleks Eestimaa vaimulikuks südameks ja tuletorniks, kus vaimutuli iial ei kustu. Selleks jätkugu siinsel kogudusel vaimuühtsust, vaimustust ja Jumala õnnistust. Siis kasvab kogudus ja käib täisealise kindlat sammu meie rahvakirik ja rahvas.
Andres Põder
Peapiiskop27.05.2007 Tallinna Toomkirik
« tagasi ⇑ üles