« tagasi
ORDINATSIOONIKÕNE
Jeesus vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligemist nagu iseennast! (Mt 22:37-39).
Austatud ordineeritavad! Eesti vaba rahvakiriku ajaloos olete te kõige suurem üheskoos ordineeritavate rühm lisaks 1938.aastale, kui korraga ordineeriti sama palju -14. Õieti on teie pastoraalseminari rühmast juba ametisse seatud 2, nii et koguarv võinuks olla veelgi suurem. See on ilus märk, tervitamaks EELK esimese sajandi viimast aastakümmet, mille algust just sellel nädalavahetusel tähistasime. Teie olete selle kümnendi esimesed pääsukesed, kes on kutsutud tooma uut vaimukevadet. Te olete kaua valmistunud, tuult tiibadesse kogunud, saanud akadeemilise hariduse. Osake seda hinnata ja kasutada!
Meie kirik on väärtustanud preestri- ehk õpetajaameti hariduslikku ettevalmistust. Selle eelduseks on alati olnud kõrgharidus, peagi vähemalt magistrikraad. Miks siis nii?
Johannese evangeeliumis küsib Jeesus Peetruselt, keda ta tahab panna oma koguduse karjaseks: Armastad Sa mind? (Jh 21) Armastuse kohta ütleb ta aga, võttes lühidalt kokku käsuõpetust: Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. Mõistus on Jumala eriline and ja tööriist tema tunnetamiseks ja siin maailmas tema tahte järgi elamiseks. Kasutada kogu intellektuaalset võimekust Jumala sõna mõistmiseks ja kuulutamiseks on meie eesõigus ja kohus. See nõuab õppimist, osasaamist senistest teadmistest, suutlikkust selgitada tõde teadusliku metoodika terava skalpelliga, oskust olla objektiivne kõrvaltvaataja. Usun, et olete selles osas oma tööks hästi ette valmistatud ja teie vaimumõõk on terav.
Ometi viitas Jeesus esimesena südamele. Tõepoolest. Südametunnistus on vaimukompass, milleta kogu teadmine muutub hingetuks ja mõttetuks. Vaja on õiget tasakaalu tunnete ja mõistuse vahel, et tõrjuda ohtu, mis peitub intellektuaalse ülehindamises. Soovi, olla intellektuaalselt objektiivne, erapooletu kõrvaltvaataja, iseseisev ja sõltumatu, on kõige lihtsam kujutleda teostunuks vastandumise kaudu teisele, kollektiivile, kirikule. Sellisest intellektualistlikust usust võib saada küll kultuurprotestantism, kuid ta on kaotanud võime tunnetada olulist tõde – sidet teisega, kogukonnaga, kiriku kui Kristuse nähtava ihuga.
Tõde ei ole viimselt kellegi eraomandus. Kui ta olemas on, on ta kollektiivne antus. Seda mõista ja kogeda saab vaid läbi armastuse, mis väljendub tunnetes ja täidab südant. Armastada ligimest nagu iseennast ei ole üksnes karitatiivne ülesanne vaid ka eeldus Kristusest ja temas ilmutatud tõest osasaamiseks. Armastada ligimest, oma vendi ja õdesid, tähendab oskust armastada ka kogudust ja kirikut – karja, kelle juhiks ja toitjaks Kristus teid läkitab. Tuletagem meelde apostel Pauluse sõnu: Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest... Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks (Ef 4:4,11.12).
Vältige siis ohtu, et üksnes oma teadmistele toetudes jääks tahaplaanile isiklik pühitsus- ja palveelu., tänu ja ülistus, patukahetsus ja meeleparandus. Pidage meeles, et jumalakartus on tarkuse algus. Apostel Paulus ütleb Timoteusele: Aga sina, Jumala inimene, taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! (6:11). Need isikuomadused, mis algavad alandlikkusest ja kuulekusest Jumala ees, teevad rikkaks, viljakaks ja võidukaks jumalariigi töös. Armastus ei ole lihtsalt mööduv tundepuhang vaid ka selge ja sihikindel tahe arvestada teisega, arvestada Kristusega, tema kirikuga. Nõnda avaldub Jumala tõelisus. Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiras vennaarmastuses, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest, öeldakse 1 Peetruse kirjas (1:22). Just sellepärast võib ka Paulus arvestada Fileemoniga, kui ta kirjutab: Veendunud sinu kuulekuses, ma kirjutan sulle, sest ma tean, et sa teed veel enam, kui ma ütlen. (Fil 1:21). Kes armastab, annab alati rohkem kui ükski ametikoht ette kirjutab, annab kogu südame.
Nõnda, armsad ordineeritavad, läkitame teid täna Kristuse nimel, et te teeniksite kirikut ja rahvast selle käsusõna alusel, mida Issand on pidanud suurimaks. Seda eluhoiakut ja sõnumit vajab iga inimene vajab kogu ühiskond. Suurim pole mitte ainult lähtepunkt vaid ka ülesanne ja eesmärk. Teie kutsumus ja töö tuleneb Jeesuse misjonikäsust, minna maailma ja teha jüngreiks kõik rahvad. Uue aastatuhande alguse vaimulikena, vaimukevade kuulutajatena, võite olla rõõmsad: te ei ole üksi, teid ei ole vähe! Meie kirikus on palju teotahtelisi töötegijaid. Pidage osadust, pange seljad kokku, tundke end Kristuse ühe ihu liikmetena. Jagage tema armastust kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. Teadke ja tundke, et Kistus ise on alati teie ligi - nagu ta on tõotanud. Õnnistagu tema teid ja teie töid. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop05.06.2007 Tallinna Toomkirikus
« tagasi ⇑ üles