« tagasi
ISESEISVUSPÄEVA JUTLUS
Armsad õed ja vennad! Tervitan teid Eesti Vabariigi 89. aastapäeva puhul Jeesuse sõnadega Matteuse evangeeliumi 9. peatükist: Teile sündigu teie usku mööda.
Ilmselt ei saa me midagi, mida me ei usu, mida õigeks ja heaks ei pea. Või kui saamegi, ei oska ega taha sellega midagi peale hakata. Eesti iseseisvuse sünd tulenes rahvuslikust ärkamisest, see omakorda usulisest ärkamisest 18.-19. sajandil.
Tänavust iseseisvuspäeva peame erilisel ajal: kevadel möödub 90 aastat Eesti luterliku kiriku iseseisvumisest ja Tartus toimunud kirikukongressist, mis vastava otsuse langetas. Oli sündinud esimene maarahvast ühendav sõltumatu institutsioon ajaloos. Peagi kõlasid Iseseisvusmanifesti ülevad sõnad.
Kümme aastat tagasi Kaarli kirikus peetud kõnes ütles president Lennart Meri: Veel enne poliitilisi erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmärgiks jumalariigi ja inimesteriigi ühendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale meie õiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks olnud täna Eesti rahvast.
Meenutagem iseseisvuspäeval tänu ja uhkusega nii Vabadussõja sangareid kui neid tuhandeid ususangareid, kogu meie kristlikku rahvast, kes Jumala sõna juhatusel olid rajanud aatelise aluspõhja, millele sai ehitada omariiklust ja tulevikku.
Seda esivanemate vaimu ja eeskuju vajame ka praegu, sest rahva püsimine, koostöövõime, eneseväärikus ja usk kuuluvad kokku. Mis on täna meid ühendavaks usutunnistuseks, suureks ideeks ja elu tervikpildiks?
Kui ajakirjandus kujutab rahva usulist palet, näib, et paljud on kaotanud elava sideme Jumalaga. Asemele on asunud egoism, materialism, esoteeria ja vaimne peataolek. Apostel Pauluse sõnadega roomlastele: nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud... loodut Looja asemel (1:25).
Küllap see ongi nii. Ja seda võib mõista. Asus ju nõukogude võim, tahtes allutada rahva vaimu, sihipäraselt hävitama tema kristlikku usku. Ometi kandis usuline innustus ka laulva revolutsiooni vaimueliiti ja rahvas järgnes sellele.
Kindlasti on veel paljudel meeles Tõnis Mäe koidulaulu sõnad: Usk edasi viib, taevane kiir saatmas on meid. Kas on see kiir on kustunud?
Kindlasti mitte! Paljud on säilitanud terve vaimu ja hindavad järjest enam püsiväärtusi. Kirik on tänagi suurim vabaühendus Eestis. Eelmisel aastal kasvas nii ristitute, leeris käinute kui laulatatute arv. Siiski vajame kogu rahvana seda sisemist uuenemist, lausa vaimulikku revolutsiooni.
Nõuab ju kaasinimeseks ja kodanikuks olemine endiselt kõrget aatelist ja eetilist taset, õiglusele ja armastusele avatud silmi. Eriti olukorras, kus me mitmes sotsiaalelu vallas oleme Euroopa kehvemate seas.
Jeesus ütleb tsiteeritud sõnad olukorras, kus kaks pimedat paluvad tal ennast tervendada. Nad on hüüdnud Jeesusele: Taaveti poeg, halasta meie peale! Kas te usute, et mina võin seda teha? küsib Jeesus vastu ja nad kinnitavad: Jah, Issand!
Kuuldud loo keskne mõte ei ole niivõrd see, et Jeesusel on meelevald teha nägijaks, kuivõrd see, et meil tuleb teda usaldada kõikjal, kus vajame selgust oma inimeseksolemisse ja toimimisse, lootust ja väge oma jõuetusse. See puudutab iga üksikinimest. Aga just nõnda sai vaimult suureks meie rahvas.
Tõeliselt ülevat, elumuutvat usku võibki anda ja ilmutada vaid Jumal ise.
Jeesuse isik kõneleb vaimsest vabadusest, surmavõitvast armastusest, aususest ja tõest, inimväärikusest ning elu jumalikust päritolust ja eesmärgist. Kõigest sellest, mis kuulub meie kultuuri kujutlusse inimideaalist. Kas järgime neid jumalariigi põhimõtteid ka oma riigile mõeldes?
Apostel Paulus ütleb: Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses. (Gal 5:13). Need on aktuaalsed sõnad. Moraalse kõikelubatavuse, ka ebaaususe, õigustamine vabadusega muudab inimesi nõutuks ja lootusetuks, murendab ja lõhub meie ühiskonda ja riiki.
Aasta alguse essees Vabadus ja vastutus tõdeb Margit Sutrop: Kasutame küll oma negatiivset vabadust (vabadust millestki) ent eirame positiivset vabadust (vabadust millekski). Kindlasti ei ole siin tegu vabadusega, mida annab Kristus.
Seaduste täiustamine, riskipreventsioon, hariduse tõhustamine ja majanduslik edukus jäävad poolikuks, kui meie maailmapildi himude ja ootuste kirevat mosaiiki ei pane tervikpildiks kokku usk Kristusesse.
Kultuuride konfliktis – ma ei pea silmas maailmareligioone, vaid erinevaid ellusuhtumisi, nagu hoolimine või ülekohus ja armastus või omakasu – on Eesti tulevikule otsustava tähtsusega meie usk. Usk ei ole eraasi. Usk on esmajoones kommunikatsioon ja communio, on ühiskonna ja kogu rahva vara, tema sotsiaalsuse alus. Seda ei saa vabrikust, kaubandus- või eetikakeskustest. Seda sünnitab evangeelium Jumala armastusest. Seda kannavad kogukonnad, kelle jaoks see usk on eluviis.
Kiriku roll siin pole muutunud. Rahval on õigus oodata temalt head sõnumit, eeskuju, ideaale ja hoolimist. Kirik vastutab inimeste eest ja inimesed kiriku eest. Siis kannab meie usk vilja ning saame nägijaks elu tõeliste väärtuste suhtes. Siis saab võimatu teoks. Siis õnnistab meid Jumal.
Kaheksakümne üheksa aasta eest ette loetud Iseseisvusmanifesti lõpetasid rahvushümni palvesõnad: Su üle Jumal valvaku, mu kallis Isamaa! Elagu see palve ja usk ka eelolevatel päevadel iga eestlase ja eestimaalase südames. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop24.02.2007 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus
« tagasi ⇑ üles