« tagasi
SILLAMEISTRI ELUSILLAST
Tervitan auväärset sünnipäevalast ja austatud külalisi Taaveti 139 laulu sõnadega: Sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan Sind, et olen nii kardetavalt imeliseks loodud. Imelised on sinu teod. Seda tunneb mu hing hästi. (13.14)
Kas ikka tunneb? Ja kui ei, kuidas seda tuntavaks teha ja tõestada?
Vend Juniperi meelest oli aeg küps, et teoloogia asuks oma kohale täppisteaduste ringi, ja ta oli juba ammu kavatsenud sellele kaasa aidata. Senini oli tal vaid laboratoorium puudunud. Nii käivitub Enn Soosaare tõlgitud Thornton Wilderi lugu San Luis Rei sillast. See on lugu inimsaatustest, nende juhulikkusest või ettemääratusest, nende mõttest või mõttetusest. See on meie kõikide lugu. Kus on laboratoorium, et saaksime välja uurida vastused?
Küllap sobiks selleks igaühe elukäik. Enn Soosaare auväärsel sünnipäeval võtan endale õiguse näha temas sellise uurimistöö tänuväärset materjali. Tarvitseb vaid mõelda tema lootusrikkale lapsepõlvekodule vaimulikust isa kõrgete raamaturiiulite ja veel kõrgemate aadetega, traagilisele nooruseajale, kujunemisele kirjandusliku mõtte autoriteetseks vahendajaks ja üheks nimekamaks arvamusliidriks meie rahvale. Mis võib olla selle uurimise tulemus?
Nõustun Wilderi minategelase tõdemusega, et ühtede meelest ei saa me kunagi nägijaks ja et oleme jumalate silmis nagu kärbsed, keda poisid soojal suvepäeval tapavad, teised aga kinnitavad otse vastupidi, et isegi sulg ei lange varblase tiivast ilma Jumala tahtmata. Inimsaatus on labor, millest järelduste tegemine on vaid usu meelevallas. Hinnang tuleb anda meis enestes. See võib olla nii pidu kui raske vaev. Raamatu järelsõnas ütleb Enn Soosaar, et autori probleemikäsitlus on alati mitmepalgeline, ta mõistab, et olemasolu keerulistele küsimustele pole võimalik anda lihtsat, ühest vastust. Ta oskab kududa kangast, mille mustririkkuse juurde on huvitav korduvalt tagasi pöörduda.
Eelöeldu sobib hästi iseloomustama ka Enn Soosaart ennast - ka tema on kudunud mitmepalgelist, keerukat ja köitvat mõttekangast, nagu kohane Jumala kangastelgede imelisele loomingule. Alustasin näitega vaid ühest raamatust. Kui tuletan meelde oma nooruseaega, siis on see lahutamatult seotud nimedega nagu Hemingwey – „Pidu sinus eneses“, „Kellele lüüakse hingekella“, Bellow - „Püüa päeva“, „Hertzog“, „Mr.Sammleri planeet“, Fitzgerald – „Suur Gatsby“, Malamud – „Idioodid kõigepealt“, Brautigan – „Arbuusisuhkrus“ ja veel mitmete teiste Soosaare tõlgitud teostega. Tsiteerisime neid koolis, arutlesime ja vaidlesime nende üle sõprade ringis.
Aastaid hiljem jõudsid keskkooliikka minu lapsed ja küsisid, mida tasuks lugeda. Otsisime abikaasaga raamaturiiulist välja ja kuhjasime nende lauanurgale hunniku kirjandust, mille hulgas kordusid samad nimed, lisaks veel Soosaare uuemaid tõlkeid. Need raamatud ei jäänud lauanurgale vedelema. Nad muutusid osaks meie laste maailmast. Enn Soosaar on vahendanud ja kujundanud mitmele põlvkonnale kultuuriruumi, millest toitub eestlaste tänane ja tulevane maailmapilt.
See ruum ei ole juhuslik. Soosaart huvitanud teemad ja kirjanikud on suures osas sellised, mis asetavad lugeja elu keerukate küsimuste ette: Inimene kriisiolukordades, suurte kiusatuste ja väljakutsete keskel, inimene tema madaluses ja ülevuses, naeruväärsuses ja tõsiduses. Armastus ja sõda, valu ja nauding, ausus ja reetmine. Need on süvateemad. See on intellektuaalne keskkond, mis vormib lugejat tema inimeseksolemise igaveste probleemidega. Julgen väita, et Enn Soosaar on oma tõlkevalikutega nende hulgas, kes – parafraseerides Taaveti 23. laulu – on juhitud ja juhivad teisigi resignatsiooni pimedast orust inimväärikuse haljale aasale ja hingamisveele, kes aitavad mõista inimelu imelisust.
Henno Rajandi on öelnud, et Soosaar on kangekaelne tõlkija, kes tõlgib ainult omaenda nimekirja järgi. Sellel on sisuline tähendus. Enn Soosaare töös on vaieldamatult esikohal moraalne mina, loov eneseteostus ja vastutus. Tema lugemus, kompetentsus ja mõttehaare on kombanud maailma arengu kirjanduslikke teetähiseid ja neid meilegi vahendanud. ma arvukate ülevaadete ja retsensioonidega on ta mõjutanud kogu eesti tõlkekirjanduse kurssi. Kui tema ei oleks seda teinud, siis kas, kes ja millal oleks tõlkinuks need raamatud ja milline olnuks siis meie ühiskonna enesemõistmine? Õnneks ei pea me nõnda küsima. Küll võime konstateerida muud: Me ei vaja lihtsalt tõlgitud raamatuid. Me vajame õigesti tajutud, tõlgitud ja tõlgendatud maailma, aega, inimest ja tema vaimu. See nõuab suurt tööd, see nõuab suurvaime. Ja selles on Enn Soosaar olnud omal kohal.
Maailmatunnetuse lihvitud luubiga on Enn Soosaar asunud vaatema ka isamaa elu ja arengut. Tema huvi poliitika vastu, mis okupatsiooniajal varju jäi on iseseisvas Eestis kandnud vilja sadade artiklite ja kommentaaride näol meie ajakirjanduses. Soosaare analüüsid ja hinnangud lähtuvad sügavast kodanikutundest, kainusest ja tasakaalukusest, moodustades sama kireva kanga kui elu ise. Nimetan juhuslikus järjekorras vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad autori ampluaad: okupatsioon, kollaboratsioon, imperialism, diktaatorid, sõda, riik, demokraatia, erakonnad, valimised, iseseisvus, Venemaa, Euroopa Liit, natsionalism, majandus, kultuur, kirik, identiteet, eetika, korruptsioon, vastutus, ajalugu, tulevik, linnaehitus, muinsuskaitse, haldusreform, seadusandlus, presidendi amet, võim, au jne.jne.
Keerulisel ajal käsib Jumal prohvet Jesajat: Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine. (Js 58,1). Sarnase missioonitundega on Enn Soosaar koputanud poliitikute, haritlaste, ärimeeste, ametnike ja kogu rahva südametunnistusele.
Ta tuletab meelde, et kõige halva lätted on inimeses endas. Inimene ei saa veeretada vastutust kellelegi teisele, kasvõi taevastele jõududele. Tsiteerin: Meie maailm on meie endi tegu ja nägu ja seetõttu mõranenud. Ideaalset ühiskonda ei ole võimalik üles ehitada, sest need inimesed, kellest ühiskond kitsamas või ka laiemas tähenduses moodustub, on ideaalist kaugel. („Mõrane maailm“). Niisiis - ka paradiis maa peal on välistatud. Ja see on hea, sest kuritegudel sellise „paradiisi“ nimel pole õigustust. Ilmselt ei maksa ka õnnest teha parteipoliitilist lubadust. Isegi küsimusele, kas maailma saab parandada, peaks vastama: ei!
Ometi tasub üritada! Tsiteerin: XXI sajandi väljakutse ei ole maailma utopistlik parandamine, vaid selliste mehhanismide, struktuuride ja ühenduste ehitamine ning käigus hoidmine, mis võimaldaksid maailmal enam vähem arukalt toimida. („Kas meie maailma annab parandada?“) Aga seegi vajab ideaale ja nende poole püüdlemist, vajab südametunnistust ja meelekindlust.
Soosaar leiab, et ennekõike vajab inimene lunastust – vabaks saamist saamahimu, võimujanu ja kadeduse ikke alt. Aga ta tõdeb ka, et meeleparandust ning lunastustarvet käsitletakse pigemini anakronismina. Kui sekulaarne maailm on oma asjade ajamisega järjekordselt ummikusse jooksnud, ütleb ta, loodavad või lausa nõuavad paljud, et kirikust saaks ühiskonna see ohjaja, kes taastaks kõikumalöönud eetikanormidest kinnipidamise….Muudatus saab toimuda ikka alles pärast inimese isiklikku patukahetsust ja meeleparandust. („Kirik kui kuulutaja ja teenäitaja“). Ma julgeksin siin Enn Soosaart nimetada kristlikuks realistiks, isegi kriitiliseks kristlikuks realistiks, kui säärane määratlus oleks olemas..
Teravsilmse sillameistri tööd tohib usaldada. Vaimusild, mida Enn Soosaar oma tõlgete ja analüüsidega on ehitanud, on kindel ja kannab. See sild ühendab rahvaid ja inimesi, minevikku ja tulevikku, inimlikku ja jumalikku. Tulles tagasi Wilderi raamatu juurde, tooksin järelsõnast välja tema hinnangu autorile, kus tõlkija ja tõlgitava hääl kokku langevad: Wilderi teoste telje moodustab „igaveste abstraktsioonide rida“ usk-lootus-armastus, millele ta püüab anda tänapäevalikku tõlgendust ja sisu. Inimene ja need sotsiaalsed suhted, mis valitsevad praeguses maailmas, on kaugel täiuslikkusest ning vajavad radikaalset muutmist. Samal ajal usub Wilder ka meie aja inimeste eneseteostamise võimalustesse, usub tõsistest kahtlustest hoolimata nende avardumist ja näeb …armastuses silda, mis võib inimesi ühendada, võrdsusepõhimõtte võidulepääsule kaasa aidata, elule mõtet anda. Mis muud see on kui evangeelium!? Jääb üle tänada Jumalat tema armu eest ja Enn Soosaart tema vaimutöö eest, soovida sünnipäevalapsele jõudu ja õnnistust tulevasteks aastateks ning jätta lahti laboratooriumi uks.
Andres Põder
Peapiiskop13.02.2007 Enn Soosaare 70. sünnipäeval
« tagasi ⇑ üles