« tagasi
JUTLUS KIRIKUPÄEVA AVAJUMALATEENISTUSEL
Tartu Peetri kirikus 10. juunil 2005
Ta pidi aga minema läbi Samaaria.
Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile; seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg. Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: "Anna mulle juua!" Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma. Siis Samaaria naine ütles talle: "Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?" Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega. Jeesus vastas: "Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett." Naine ütles talle: "Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle "elava vee"? Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?" Jeesus kostis: "Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks."
Johannese 4:4-14
Ahoi, janused, tulge vee juurde, hüüab prohvet Jesaja! Selle sõnaga tervitan teid, armsad kirikulised, EELK kirikupäeva ja vaimuliku laulupäeva Tarkuse allikale avajumalateenistusel.
Mis on allikas?
Kuulsime Johannese evangeeliumi jutustust allikast, janust ja Jumala tõotusest. Ei ole vist võimsamat sümbolit kui allikas. Allikavesi võib päästa elu, allikast on luuletanud poeedid, allikate loetelu sisaldab iga teadustöö, isegi tuttavalt uudist kuulates või lehest lugedes peame küsima: kui usutav on allikas. Allikas on läte - lähtekoht, põhjus, protsess ja tagajärg. Jumala kohta ütleb Paulus, et tema seest, ja tema läbi ja tema poole on kõik asjad.
Kui palju janu kustutavaid tablette Saint-Exupery kaupmees ka pakuks, kokkuhoitud ajaga ei teeks Väike Prints muud, kui kõnniks tasakesi allika poole. Me oleme kõik teelised allikale.
Laps januneb teadmiste järele. Ta tahab avastada maailma ja iseennast. Koolitee on tee allikale. Siin, ülikoolilinnas võime uhkusega meenutada meie rahva janu tarkuse järele. Jakob Hurt lõpetas oma kõne esimesel üldlaulupeol 1869 järgmiste sõnadega: Muretsegem siis, vabad Eesti vennad, kõigest jõust suuremate ja paremate rahva koolide eest. Suuremat hääd meie enestele ja järeltulejatele teha ei või. Muretsegem koolide eest. See on mo viimane sõna, Eesti vennad.
Tarkus on elu allikas ja Issanda kartus on tarkuse algus, nagu ütleb laulik Taavet. Inimese sügavaim igatsus ja janu on identiteedivajadus. Kooskõla leidmine oma Looja ja oma jumaliku loomusega. Jumal ise tahab meid selles õpetada!
Kus on allikas?
Jeesus on tulnud Jakobi allikale, kuhu suur usuisa oli rajanud kaevu, sellest oli joonud ta ise ja ta järeltulijad. See oli auväärne ja usaldatav paik. Ometi lisandub Jeesuse enda näol siia veel suurim võimalus - allikas, mis voolab igavesse ellu, mis kingib vaimse külluse ja rikkuse. Kaevule tulnud naine kogeb seda. Seal, kus otsime lahendusi oma maistele probleemidele, tahame kustutada janu, otsib Jumala armastuse allikas juba ise meid. Ta seisab meie kõrval, kõnetab meid, ilmutab ennast meile. Kas tunneme ta ära?
Haritus ja tarkus on kahekülgne. Esiteks seisneb see pärimuses, kultuuris ja kultuses. Meie tsivilisatsiooni juured on minevikus. Me kasutame araabia numbreid ja ladina tähti. Meil on Siinail antud 10 käsku. Meil on Pühakiri ja Kristuse kirik. Meie luterlik traditsioon on kutsunud ellu rahvakoolid ja koorid. Meil on kihelkonnad ja kogudused, mis kuuluvad meie rahva tarkuse ja identiteedi varasalve. Meil on kaunid pühakojad.
Tarkuse juurde kuulub teisalt aga ka avatus ja avastamishimu, inspiratsioon ja ilmutus! Me ei pea häbenema, - kuigi tõsiselt selle üle järele mõtlema, - et kristlik Lääs on ka teadusliku uurimise ja arengu taimelava.
Karjased, kes olid inglilt kuulnud Jeesuse sünnist, ütlesid: Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand meile on teada andnud. Nad on teel allikale.
Kui Peetrus tunnistab Jeesuse Jumala Pojaks, sõnab Jeesus: Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Allikas avanes temas endas. Kohtumine Jeesusega andis ka Samaarja naisele ühe uue perspektiivi ja äratundmise. Ta läheb oma linna, kõneleb Jeesusest, toob ka palju teisi tema juurde. Nendegi silmad avanevad. Nad ütlevad naisele: Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.
Kirik on Jumala kaev selles maailmas. Rõõmustagem selle üle. Ometi ei piisa kaevu juures seismisest. Vaja on juua vett, uskuda Jeesusesse, kes on eluvesi, võtta ta isiklikult vastu oma Päästja ja kuningana, täituda Tema Vaimuga. Kes iganes joob seda vett, mida mina talle annan, ei janune iial, ütleb Jeesus. Temal on igavese elu sõnad.
Kellele on allikas?
Imeline on, et Jeesus saab mõistatavaks ka läbi võõristuse lahutava müüri. Arvestades tollast aega, asusid Jeesus ja naine eri maailmades. Vastandus oli nii sooline, rahvuslik kui moraalne - naine oli vahetanud viis meest ja elas nüüdki võõra mehega. Kuidas Sina küsid juua minult, imestab naine! Mine minu juurest ära, sest ma olen patune mees!, ütleb ka Peetrus Jeesusele jüngriks kutsumise loos. Usk tundub tänases Eestis paljudele võõras ja vastuvõtmatu, kuigi puudutab pea igaüht. Jeesuski tundub inimlik ja nõrk.
Ometi osutub just inimlikult janunev Jeesus selleks, kes joodab, kes kaaskannatajana näeb meie inimeseksolemise sügavamasse kuristikku ja ahastusse - näeb meie nõrkust ja pattu, nagu ta ka naisele tema olukorrast kõneleb. Ta ei ole tulnud õigete vaid patuste pärast, mitte tervete vaid haigete jaoks. Inimese sügavaim vajadus ja janu, mis teda tõeliselt laastab, on vajadus lepituse ja andeksandmise järele. 130. Taaveti laul ütleb: Põhjatust sügavusest kisendan ma sinu poole Issand! Kui Sina peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks. Kuid Sinu käes on andeksand, et Sind kardetaks! Jeesus on oma ristisurmaga meie patuvõla maksnud, on meid vabastanud. Mina annan sellele, kel janu on, eluvee allikast ilma hinnata, ütleb ta Johannese ilmutusraamatus. Niisiis tohime tulla kõik, just sellised nagu oleme.
See ei ole odav arm, ei ole tasuta lõuna. Meid on kalli hinnaga - Jumala Poja kannatuse ja surmaga - lunastatud. Eluvesi on hindamatu.
Milleks on allikas?
Usk muudab elu, annab sellele igavikulise suuna. Kristusega arvestav elu on kantud hoolimisest ja armastusest, see on loov ja viljakas. Kes usub minusse, selle ihust voolavad elava vee jõed, ütleb Jeesus. Isegi läbi kõrbe voolav jõgi toob sinna elu, maakaardil näeme rohetavaid jõgikondi, samal ajal kui mujal valitseb kollane või hall. Kas pole ka vaimulik laul selliseks elava vee jõeks, südamest südamesse vulisevaks allikaks? Vaimulik laul tõi rahvusliku ärkamise, tiivustas laulvat revolutsiooni. Eesti hümniski palume isamaa eest: Su üle Jumal valvaku!
Usk Jeesusesse annab jõudu ületada kannatused, keskenduda sellele, mis on ees, teostada Jumala riiki. Hümne lauldes läksid lõvide ette varakiriku märtrid. Lauldi koonduslaagrites ja rinnetel. Hümnid Jumalale ja vabadusele on kõlanud eri ajastuil ja paigus, realiseerides armastusele rajatud inimsuhteid. Kuulus on 17. sajandil Paraquais rajatud Muusikariik, mis püsis laulul, tööl, evangeeliumil ja rahul ligi 150 aastat ja mida Voltaire nimetas inimsuse triumfiks.
Kas ka meil Eestis ei võiks sündida inimkonna triumf - vähemalt neil päevil siin Tartu linnas?!
Jeesus kui elu allikas annab meile nägemuse Jumala meelepärasest, igavese väärtusega elust. Meie peas olevatel kujutluspiltidel on meie loodavale reaalsusele tohutu mõju. On põhjust muretseda, et kinos, televisioonis ja arvutimängudes, mida lapsed mängivad, on nii palju kujutluspilte laostumisest ja hävitamisest. Vähe aga sellest, kuidas näeb välja püha elu või maailmarahu. Vähesed inimesed osakavad seda kujutleda. Samas suudavad nad värvikalt kirjeldada joodikut tänaval või seda, kuidas näeb maailm välja peale järgmist maailmasõda.
Mõtelgem ja laulgem meie taevariigist! Suundugem sinna! Jakob Hurta parafraseerides: Muretsegem ja palvetagem, armsad eesti vennad ja õed, meie kodu, kooli ja kiriku eest, et seal voolaks tarkuse allikas - võimalus kohata ja tundma õppida Jeesust! See on minu viimane sõna. Aamen.
Andres Põder
EELK peapiiskop10.06.2005 Tartus
« tagasi ⇑ üles