« tagasi
JUTLUS HALLISTE KIRIKU TAASTAMISE AASTAPÄEVAL
Valmistage kõrbes Issanda teed,... Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt. Js 40:3,10
Elu on loomingulisus ja vaimsus – tee valmistamine millelegi uuele ja ilusale. Vahest on see tabamata ime, mille poole me püüdleme, aga siis antakse see meile nagu kingitus. Ja antakse enamgi veel. Nii on see jõuluevangeeliumiga, nii on see Halliste kirikuga, kus tänagi kõlab Jumala Sõna.
Viisteist aastat tagasi, jõulude eel, 21. detsembril, pühitseti taas tuhast ja varemeist kerkinud Halliste Püha Anna kirik. Aasta varem ilmunud raamatukeses antakse taastamistööle väga tabav hinnang: Halliste kiriku ülesehitamine on sümboolse tähendusega. See on riigi poolt usule ja kirikule tehtud ülekohtu pisukegi heastamine. Samas tähistab see Mulgimaa usu-, kultuuri- ja haridustempli taaskerkimist. See on omamoodi sümbol ka eesti rahva taassünnile ja vabanemisele.
Samas raamatus leiduvad Elle Are prohvetlikud lauluread:
Kas salgate Teda või sallite, ent rahva suus liigub legend
Kui taassünnib kirik Hallistes, vabaks Eestimaa võitleb end.
Maast pilk tõsta, taevast taganend hõim! Selgib Halliste kohal su aim:
Ei seo seda rahvast maapealne võim, kelle hing on vaba ja vaim!
Meie rahva saatus läbi ajaloo on olnud kõrbeks muudetud maa elluäratamine, varemete ülesehitamine, tee rajamine. Seda on kogenud ka Piibli rahvas. Pealegi nõnda, et see on saanud pildiks inimese enesemõistmisele ja olemuslikule ülesandele kõikjal ja kõikidel aegadel. Vajame oma algse, Jumalast loodud olemuse taastamist, uut suhet oma Jumalaga, valmisolekut teda vastu võtta, kogeda tema armu, mis meid puudutab ja uueks loob.
Prohvet Jesaja sõnadega (58:12): Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks“, „teeradade käidavaks tegijaks“. „Lõhutud müüride parandaja“ ja „teeradade käidavaks tegija“ nime kannavad kindlasti kõik need, kes eesotsas õpetaja Kalev Raavega asusid taastama siinset pühakoda. Seegi ei olnud kindlasti ainult ühe hoone ehitamine. See oli uue ja parema ootus, pühaduse taotlus, valmisolek Jumala tahte teostumiseks. Neid inimesi oli väga palju.
Jaak Allik tõdeb viimases kirikulehes, et Raave käivitatud üle-eestiline abistamiskampaania on ilmselt uuema aja kõige võimsamaks taoliseks ürituseks, võrreldav kunagiste Aleksandri-kooli ja Estonia teatrimaja korjandustega. Üle saja tuhande perekonna andsid oma panuse. Veel rohkem oli kaasa palvetajaid ja rõõmustajaid, tänulikke südameid. Tänajate hulgas oleme kindlasti ka meie. Meie lootus ja rõõm on aga ka selles, et lõhutud müüride parandajaid ja teeradade käidavaks tegijaid on meie keskel tänagi. Niisugust nime kannavad õieti kõik, kes Kristuse sündimise pühi tõsiselt võtavad ja Temale oma südames teed valmistavad.
Võib tunduda, et kõrb on pealetungil. Vaimustus on möödunud, laulev revolutsioon lõppenud. Kurdetakse jõulude kaubastumise üle. Majandus näib võtvat hinge. Õppeainet, mis kõneleb inimese usulistest otsingutest, ei suudeta mõista ega heaks kiita. Ometi kõneleb Piibel Kristuse vastuvõtmisest just sellises olukorras. Ristja Johannes, viidates jutluse aluseks võetud Jesaja raamatu kohale, ütleb, et Kristus ongi see, kellest siin on räägitud. Parandage nüüd meelt, sest taevariik on lähedal! (Mt 3:2-3)
Pole olemas maailma ja elu ilma kõrbeta, varemeteta, üksilduse ja kaotuseta, mõistmatuse ja lootusetuseta. Seegi kuulub meie saatusesse. Seda on kogenud nii Kalev Raave kui õieti kogu meie rahvas. Teed ei kästa teha roosiaias ja templit parandada paradiisis. Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala vaim? meenutab apostel Paulus. Me kõik vajame seda vaimuosadust oma Issandaga, hoolimata suutmatusest mõista, kust see küll tuleb. Vaata, ma läkitan oma ingli ja tema valmistab minu ees teed. Ja äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite, kõneleb Kristusest prohvet Malaki (3:1). Jumal läkitab ise need inglid ja inimesed, kes temast kuulutavad ja lasevad sündida tema tahtmisel.
Kristuse sünd on võimas algus. Ta tuleb jõuliselt. Tal on meelevald kinni katta meie patt ja lasta meie hinges särada igaviku valgust. Siit algab meie osaduse üleehitamine Jumalaga ja üksteisega, meie sisemise mina äratundmine Jumala loominguna, oma elu nägemine tema armastuse ja tõe perspektiivis. Mis maailma silmis ja ajas võib tunduda väeti ja nõder, on vägev Jumala ees. Halliste kiriku käekäik on selle tunnistuseks. Olen seisnud siin keset võssa kasvanud varemaid ja täna võime siin üheskoos tänada ja kiita Jumalat!
Jõulud on vägevaim laulev revolutsioon, mis siin maailmas kestab ja kuningas Kristuse riigile teed valmistab. Viieteist aasta eest, pühitsemispäeval, andis siin kirikus kontserdi Tartu Ülikooli Kammerkoor ja pühitseti koori lipp. See vaim elab. Jõululaulud kõlavad üle Eestimaa! Ehitagem üles meie vaimuliku elu kaunist templit! Rajagem teed, mis ei vii tundmatusse, vaid Jumala armastusse.
Oma raamatu „Üitsainus Halliste“ lõpusõnas kirjutab Kalev Raave, ma tsiteerin: Selle raamatuga ütlen ma veel kord: hüvasti Halliste! Hüvasti, paljud sõbrad... Jõulupühad on rõõmu- ja rahupühad meile, kui me tänapäeval seame Jõululapsele sõimeks oma südame. Jumal sündis inimlapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Teadkem ja uskugem seda.
Andres Põder
Peapiiskop17.12.2006 Hallistes
« tagasi ⇑ üles