« tagasi


PIIBLI KOHAST KIRIKUS JA ÜHISKONNAS


Läksin kolmkümmend aastat tagasi noore vaimulikuna armulauda jagama ühte taluperre. Tuppa astudes ja mantlit varna riputades panin Piibli käest sealsamas seisvale pingle. Laua ääres istuv vanamemm märkas seda. Ta tuli jooksuga, võttis Piibli ja viis lauale. „Oi, oi,“ ütles ta, “mulle on juba lapsest peale õpetatud, et Piiblit ei tohi panna sinna, kuhu tagumikku.“ Teise kogemusena on meelde jäänud Saaremaa muuseumi külastamine siis, kui meie lapsed olid veel väikesed, seega nõukogude ajal. Üks saal kujutas talutuba koos söögilauaga. Laual seisis leivapätsi ja võikarbi kõrval avatud Piibel. Sõnum oli selge: ihu- ja hingetoit, meie igapäevane leib, peab alati laual olema. Arvan, et need pildid iseloomustavad päris hästi positsiooni, mille luterlik kirik Piiblile on andnud. Ühiskonna suhestumine Piibliga algab küsimustest nagu: Mis ja miks on Pühakiri? Kuidas Piiblit hinnata ja kasutada? Esmatähtsad on siin kiriku enda seisukohad.

Visandades väga üldjoontes luterliku piiblimõistmise ajaloolist tausta, võib öelda järgmist: Luther säilitas kiriku Tridentinumi eelse arusaama Piiblist. See tähendab, et Piibli kaanon ei ole fikseeritud niivõrd õigusliku dogmaga kuivõrd üldkirikliku pärimusega. Kirikuloos näeme, kuidas suuline ja kirjalik pärimus käivad kõrvuti. Pühad kirjad on traditsiooni üks olulisim valdkond. Kirjade sisuliseks mõõdupuuks kristlastele oli olnud - ja oli ka Lutherile - see, kas ja kuipalju need kirjad tunnistavad Kristusest (Christum treibet), on kooskõlas temaga ja aitavad teda mõista. Kristus on kaanon kaanonis. Seetõttu polnud midagi erilist, et Luther selles valguses vaagis ka kaanoni koosseisu ja kvaliteeti. Ometi jäi Luther ja luterlik kirik kindlaks traditsioonilisele Pühakirja raamatute nimistule, säilitades Piibli kaante vahel ka niinimetatud apokrüüfid.

Pühakirja doktorina oli Lutherile oluline ehe kuulutus Kristusest. Siin nägi ta Pühakirja selget eelist ja ülimuslikkust suulise pärimuse ja kirikliku õpetusameti kui teiste tõe edastamise vahendite suhtes. Püstitades sola scriptura (üksnes kiri) nõude, ei pidanud Luther silmas „paberist paavsti“, nagu hilisemas ortodoksias vaheti kippus kujunema, vaid seda, et Pühakiri on Jumala Sõna ainus selge allikas. Nähes Jumala Sõna esmajoones sõnumina, kasutas Luther jutlust ja Jumala Sõna sageli võrdsete mõistetena. Tema meelest oli keskse tähtsusega elav kuulutus Kristusest (viva vox evangelii). Kirik ei ole sulemaja, vaid sõnamaja, on Luther öelnud. Siiski sai vaid Piibel olla kuulutuse aluseks.

Luther tõlkis Piibli saksa keelde ja luterlik kirik on pidanud vajalikuks viia emakeelne Jumala Sõna iga inimeseni. Selles on nähtud kiriku põhimissiooni: Pühakirja lugemine ja sellel põhineva kuulutuse kuulmine tekitab ja elustab usku, mille läbi inimene õigeks mõistetakse ja võetakse Jumala osadusse. Sõna on aga lahutamatult seotud sakramendiga, konstitueerides nõnda nähtava kiriku kui Kristuse ihu.

17. sajandi luterlik ortodoksia tähtsustas Piiblit veelgi. Piiblist sai ainus tõe kriteerium, mis ennast ise tõestab ja tõlgendab. Maksvusele pääses verbaalinspiratsiooniõpetus, mille kohaselt Piibel on sõnasõnalt Püha Vaimu poolt dikteeritud. Verbaalinspiratsiooni on võrreldud Kristuse inkarnatsiooniga - väline kirjasõna on ühendatud Püha Vaimuga, nagu armulaual armulauaelemendid on ühendatud Kristuse ihu ja verega. Puudutada Piiblit tähendab puudutada Püha Vaimu. Praktilises kirikuelus tulenes sellest ülim lugupidamine piibliraamatu vastu, millele ka alguses viitasin.
Teame, et eesti kirjakeele kujunemine ja rahvakooli teke on väga tihedalt seotud Piibliga. Piiblilood on saanud lausa folkloori osaks. – Näiteks mäletan kohalike inimeste juttu, et Soontagana maalinna taha sohu olevat uppunud terve vaarao sõjavägi koos vaarao enda ja tema kuldtõllaga. Piiblist on leidnud tuge äratusjutlustajad, rahvuslased ja literaadid. See lugupidamine on elanud läbi tugevaid tagasilööke, kuid pole päris kadunud tänini. Võib öelda, et meie rahvaskultuuri põhjaks on pühakirjakultuur.

19. sajandi ajaloolis-kriitiline piibliuurimine ja Rudolf Bultmanni (1884-1976) demütologiseerimisnõuded muutsid oluliselt avalikkuse suhtumist Pühakirja. Paljude silmis näis Piibli autoriteet lagunevat. Samas arendas teoloogide sellesuunaline tegevus piiblihermeneutikat ja rikastas hea sõnumi vahendamisvõimalusi kaasajale. Veel Bultmanni eluajal kirjutas Hans Asmussen uue piiblilugemiskorra kehtestamise kohta kirikus: „On mõistetamatu, kuidas Bultmann ja tema sõbrad uue perikoopiderea kui ka uue agenda nii rahulikult omaks võtsid. Mõistetamatu on ka see, kuidas töö uue agenda kallal Bultmanni püüdlusi põrmugi ei arvestanud, neisse kui mitte-eksisteerivaisse suhtus. Me võime sellest järeldada, kui vähe Bultmanni püüdlused kirikut puudutasid.“ Päris mõistetamatu see siiski pole: Bultmann üritas Pühakirja mõista sügavamalt, kui võis näida ja säilitada Jumala Sõna kohta kirikus.

Muidugi võib ühe või teise meetodi ülehindamisega kaasneda väärastumisi, nagu see on ilmnenud nii verbaalinspiratsiooni kui piiblikriitika pinnal. Kirik peab säilitama tasakaalukuse, mõistma Pühakirja tema kõigi aspektide - vaimulike ja inimlike - terviklikkuses. Samas on kohane Pühakirjale läheneda ikkagi vaid kui Jumala Sõnale (Dei loquentis persona), see tähendab kõnetatavana, palvemeeles ja Püha Vaimu juhtimisel.

Milline on aga Piibli teoloogilise positsiooni kõrval selle praktiline kasutamine kirikus? Esmatähtis on siinkohal liturgiline traditsioon kui sümbol. Meie kirikute altaril on alati Piibel. Mõne auväärse altaripiibli kasutamisaeg ületab sajandi. Nüüd, kus tänu piibliseltsile on välja antud uus altaripiibel, on paljud kogudused selle ka muretsenud. Need piiblid üldjuhul ka pühitsetakse. Varasemas jumalateenistuse korras oli sõnateenistusel - palve, lektsioon ja jutlus - keskne koht. Vahel on kogudustes missa asemel peetud ja peetakse üksnes sõnajumalateenistusi. Uusim liturgiline areng on sõna kõrval rõhutanud küll sakramendi tähtsust, kuid samas on tasapisi suurenenud ka loetavate pühakirjalõikude arv. Mäletan, et kui ma 30 aastat tagasi ametisse asusin, piirduti enamasti ühe või ka kahe lektsiooniga. Vana agenda tekst räägibki õieti kas epistlist või evangeeliumist. Nüüd on kaks lektsiooni üldine tava, järjest enam kohtab aga ka kolme: Vana Testament, epistel ja evangeelium. Uuesti on taastatud koguduse vastukinnitus: See on Jumala sõna. Piibli teksti tähenduse seisukohalt on sellisel praktikal oluline kaal. Pühakirja lugemise ajaks on meie kogudustes austuse märgina alati ka püsti tõustud.

Eesti luterliku kiriku senine tekstivalik - perikoopide süsteem - on Saksa päritolu. See rajaneb omakorda vanakiriku perikoobiridadele, mida on täiendatud ja parandatud. Kirjakohtade valik on temaatiline. Lisaks kirikuaasta teemadele on siin esindatud evangeeliumi olulisemad rõhuasetused ja kiriku õpetuslikud arusaamad. Liturgiline komisjon on pakkunud katsetada ka oikumeenilist lektsionaari (The Revised Common Lectionary), mille ideeks on Piibli terviklikum lugemine (lectio continua) - näiteks järjest Markuse evangeeliumi. Tundub siiski, et meie kirikus see erilist toetust leidnud ei ole. Küll tuleks lecio continua’t enam kasutada piibliringides, piiblitundides või eriteenistustel.

Piibli liturgilisel lugemisel on järjest enam rakendatud ilmikuid - rõhutamaks kõigi kristlaste üldist preesterlust ja aktiviseerides koguduseliikmeid pühapäevaste piiblitekstidega eelnevalt tutvuma. Selleks annab hea võimaluse kirikukalender, kus kirjas nii jumalateenistustel kasutatavad kirjakohad kui soovitatavad piiblilugemised igaks päevaks. Luterlik kirik on ikka kutsunud üles kodusele piiblilugemisele. Kahjuks lõhkus seda traditsiooni aastakümneid kestnud Piiblite puudus. Nüüd oleme seda taas inimestele südamele panemas. Leerilastele soovitataks vahel ka koduse palvealtari rajamist, kus ka igapäevaselt Pühakirja lugeda. Kogudused on teinud ja teevad palju Piibli levitamiseks ja tutvustamiseks. Piiblitundidele ja piibliringidele on lisandunud töö õppeasutustes, meedias ja sotsiaalalal, kus kõikjal vahendatakse Piiblit ja piiblitõdesid. See on õieti ühistöö koos teiste kirikute ja piibliseltsiga. Kindlasti on kristlaste ülesanne olla ühiskonnas Piibli hääleks, suuks ja jalgadeks. Mida kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katustelt, on Jeesus öelnud.

Ma ei oska hinnata, kuivõrd on Pühakiri väljaspool kirikut tänapäeva ühiskonna majakaks. Selle tähtust ei tohi siiski alahinnata. Kaasaegne fragamentalism ründab küll kõike, mis pretendeerib terviklikkusele, tõele või pühadusele, kuid kobab samas jala all kindlamat tugipunkti. Ka kangi, millega nihutada tõdesid, peab ju kuhugi toetama. Informatsiooniajastu infotulv on muutunud haaramatuks, teinud raskeks mosaiiki kokku panna ja suurendanud vaimset ignorantsust. Pimedale tundub oluline vaid see tükk elevandist, mida ta parajasti puudutab. Ometi olen optimistlik, uskudes, et ta kobab edasi. Inimese enda lugu on liig lühike, et sellega leppida. On vaja tõeliselt suurt, lausa lõputa lugu, metanarratiivi. Kas on paremat teenäitajat ja lampi jalale kui Piibel? Kuidas see valgus aga otsijani ulatub?

Tänapäeva piiblihermeneutika liigub fundamentalismi ja liberalismi pingeväljas. Ühelt poolt on oht jääda mitte ainult „kaanani keele“, vaid ka ahta vaimu vangi. Teisalt varitseb kiusatus lugeda Piiblisse sisse või sealt välja omi soove ning kuulutada kuulajate kõrvu mööda. See puudutab nii tõlke kui tõlgitsemise valdkonda. Igale põlvkonnale, aga võib-olla ka sotsiaalsele grupile ja subkultuurile, on vaja Piiblit uuesti tõlkida - olgu paberi peal või kuulutuses. Samas ei tohi kannatada tõetaotlus, kirjapärasus, vox evangelii. Postmodernistlik käsitlus, mille järgi tõe objektiivne karakter on kadunud, sunnib järjest enam pidama tõe kasvulavaks sotsiaalset keskkonda ja kultuuri, mida mõistetakse esmajoones vaid kokkuleppelisena. Olen tänavu Läänest kuulnud mõttekäike, et sotsiaalkirik on see, mis kiidab heaks ja mahutab endasse kõik ühiskonnagrupid, sõltumata nende vaadetest, ja rahvakirik on see, mis vastab rahva ootustele. Vahe poliitilise ja teoloogilise korrektsuse vahel kaob.

Suvisel raamatumessil Frankfurdis esitati uut piiblitõlget Bibel in gerechter Sprache (Piibel õiglases keeles). See esindab feministliku teoloogia, vabastusteoloogia ja radikaalse kriitilise suuna arusaamu. Tõlke koostas 42 naist ja 10 meest, sealhulgas piiskoppe ja kirikujuhte, samuti katoliiklasi. Näiteks seisab Lutheri piiblitõlke Gott der Vater asemel uues Gott, die Heilige. Kui Lutheri tõlkes algas Ps 23: Der Herr ist meine Hirte..., siis uues: Adonai weihet mich... . Mark 5:30 sõnastuse die Apostel kamen bei Jesus asemel seisab nüüd: die Apostolinnen und Apostel... Mõistagi toimub ka kristlikus diskursuses muutusi, kuid nendega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et me oma usulaeva ise karidele ei suunaks.

Meie ühiskonnas on Piibli levitamiseks ja kasutamiseks head võimalused - ka Piibliselts on selles vallas teinud suurt ja tänuväärset tööd - kuid ennekõike peaks Piibel olema meis enestes. Kristlastel endil tuleb olla Kristuse kiri, mis kirjutatud lihastele südamelaudadele, nagu ütleb apostel Paulus (2Kr 3:3). Ray Bradbury raamatus „150 kraadi Farenheiti“ on juttu raamatuid hävitavast ühiskonnast, kus tõeliselt ustavad on õppinud Piibli pähe. Üks ühe, teine teise kirja ning koos moodustavad nad Pühakirja. Tänane maailm vajab inimesi, kelle Jumala Sõnas juurduv usk on kõnekas. See elav tunnistus avab Püha Vaimu toimel ususilmad nägema ja mõistma Jumala Sõna kui igapäevast hingetoitu. See on ka Piibli parim tee ühiskonda.


Andres Põder
Peapiiskop

10.11.2006 XIV piiblipäeval „Piibel ja ühiskond“ Viljandis

« tagasi  ⇑ üles