« tagasi
Avakõne konverentsil PEREKONNA VAIMNE ALUS
Austatud konverentsist osavõtjad, daamid ja härrad, õed ja vennad. On rõõm tervitada teid kristlike väärtuste jätkukonverentsil alateemaga „Perekonna vaimne alus“. Tänan teid, et olete pidanud vajalikuks sellest osa võtta. Samuti avaldan heameelt, et kutse on vastu võtnud ka Eesti suuremad erakonnad.
Ettevalmistavas ümarlauas leidsime, et inimsuhete olulisim valdkond - perekond, millest sõltub iga inimese elukvaliteet ja õnn, ei ole meie ühiskonnas piisavalt lahti mõtestatud ja teadvustatud. See teema vajab tänasel päeval järjest suuremat tähelepanu.
Kiired sotsiaalsed muutused on loonud olukorra, kus esmaabiellujate arv on alates 90-ndate algusest langenud ligi 3 korda. Enamik Eesti lapsi sünnib väljaspool abielu. Noori ohustavad stress ja tervisehäired. Rahva edasikestmine tervikuna on küsimärgi all. Ühiskonna iidoliks on kujunenud tootmine ja tarbimine. Selles kontekstis kalestuvad inimsuhted - naine võib muutuda mehele asjaks, lapsed vanematele koormaks, perekond institutsiooniks, mis piirab tema liikmete vabadust. Kindlasti ei ole põhjust sellise olukorraga rahul olla, näha siin nn moodsa ühiskonna paratamatust.
Mõistagi ei saa me tagasi pöörduda 19. sajandi või 20. sajandi alguse agraarühiskonna elukorralduse juurde. Seda pole tarviski. Abielu ja perekond on alati midagi enamat kui vaid majandusüksus. See on ühtaegu ja palju rohkem inimese enesemõistmise, väärtushinnangute ja vaimse orientatsiooni küsimus. Aeg ja olud ei ahelda armastust ja selle ühendavat jõudu, pigem inimeste endi suutmatus armastada ja armastust äratada. Kes ja kus seda õpetaks? Kust saab alguse austus ja usaldus, truudus ja vastutus, hoolivus ja andestus, samuti paljud teised voorused ja eeldused, mis kuuluvad õnneliku kooselu juurde?
Need on asjad, mis ei ole endastmõistetavad. Need on asjad, mida ei saa kehtestada seadusega. Samas usun, et meie ühiskonnas on palju inimesi ja institutsioone, kes on valmis ühiselt kujundama keskkonda, kus abielu ja perekonna vaimne alus oleks teadvustatud ja hinnatud. Küllap võivad sellele olla toeks ka õiguslikud ja majanduslikud meetmed, kindlasti aga haridus, kasvatus, meedia, kunst ja kogu kultuur. Täna püüame nendes võimalustes suuremat selgust ja üksmeelt leida.
Kirik omalt poolt rõhutab abielu ja perekonna jumalikku ja loomispõhist päritolu: Jumal on loonud inimese oma näo järgi meheks ja naiseks ning selle liidu aluseks on Jumala armastus. Jumal on armastus ja usk temasse loob armastuse tsivilisatsiooni ühiskonna kõigil tasanditel. Abielu mehe ja naise teineteist täiendava kaksikosadusena on väikseim ühiskond, on see veetilk, milles peegeldub taevas. Iga inimlapse sünd on Jumala loova armastuse väljendus ja iga inimene seetõttu armastatud, väärtuslik ja tähtis.
Piibli mõttes ei ole püha mitte üksnes elu, vaid ka abielu ja perekond – kooseluvorm, mis liidab inimesi armastuses ja vastutuses. Igal inimlapsel on sellele loomupärane õigus. Laps vajab stabiilsust ja selgust, vajab oma tegevuses piiride tunnetamist, vajab hästitoimivat perekonda enda ümber, tõdeb sotsioloog Dagmar Kutsar.
Piibli suur nägemus ulatub veelgi kaugemale, nähes kogu inimkonda Jumala laste perena. Millisena võiks Eesti ühiskond välja näha kümne aasta pärast? Kas Eesti võiks kuuluda siis viie kõige tugevama perekonnaga Euroopa riigi hulka? Kui palju läheb selleks vaja usku - usku, mis näeks juuri, seaks sihte, oleks loov ja liikumapanev. Soovin selleks meile kõigile rohket Jumala õnnistust!
Andres Põder
Peapiiskop30.10.2006 Tallinnas Lillepaviljonis
« tagasi ⇑ üles