« tagasi
KIRIKU ROLL INIMESTEVAHELISE USALDUSE TEKKIMISEL
Usaldust on kerge lõhkuda ja raske taastada. Mitu puuda soola tuleb ennem koos ära süüa. Kiriku roll inimestevahelise usalduse kujundamisel on kestnud pikka aega.
Eesti Vabariik loodi õigupoolest kristlaste riigina - praktiliselt kogu elanikkond kuulus kirikusse – olgu luteri või õigeusu (1922. a. rahvaloenduse põhjal oli Eestis kristlasi 99,3%). Veel ennem iseseisvuse väljakuulutamist, 1. juunil 1917, asutati I Kirikukongressil Tartus iseseisev Eesti luterlik rahvakirik. EELK-st sai esmane üldrahvalik kooseluvorm, kuhu kuulus 920 000 hinge.
Kiriku väärtussüsteem sobis hästi omavastutuse ja demokraatliku õigusriigi aluseks. Eetilised hoiakud nagu ausus, usaldus ja hoolimine tagasid eesti ühiskonna elujõulisuse. Okupatsioonivõimu rünnakul usu ja kiriku vastu oli selge eesmärk: purustada ühiskonna solidaarsus, sidusus ja sisemine vastupanuvõime.
Professor Evald Saag meenutas kord, kuidas peale sõda tuli tema kui kirikuõpetaja juurde kohalik kolhoosiesimees ja ütles: Soovita mulle laohoidjaks üks tubli usklik mees, ma ei saa joodikuid ja kommuniste usaldada. Minule on kooliajast meelde jäänud meie füüsikaõpetaja. Kui kodutööd olid tegemata või tunnis nahistati, hõikas ta retooriliselt üle klassi: Kas olete ristiinimesed või ei!
On hämmastav, et kiriku usaldatavus püsib suhteliselt kõrge ka tänases Eestis. Kui 90-ndate algul oli kiriku usaldatavus ühiskondlike institutsioonide seas isegi esikohal („Usust, elust ja usuelust“ 1994), siis tänavu augustis oli kirik 20 küsitu seas 8. kohal riigikontrolli ja politsei järel. Märkimist väärib aga, et kui kõigi institutsioonide reiting võrreldes juuniga oli langenud (näiteks presidendil ja riigikogul üle kümne protsendi), siis kiriku oma oli seda kõige vähem - alla ühe protsendi (Turu-uuringute AS). Postimehe gallup 12. septembril andis kirikule kaitseväe järel usaldusväärsuselt teise koha.
Ilmselt ei tähenda see, et kõik vastajad jagaksid kiriku seisukohti. Küll aga seda, et nad on kindlad kiriku seisukohtade siiruses ja püsivuses. Sellisena osutub kirik sotsiaalse kapitali osaks, ühiskonna stabiilsuse ja turvalisuse elemendiks.
Inimloomuse sisemine, loodupärane hoiak on usaldada. Nii nagu Jean-Paul Sartre meelest on inimene mõistetud - isegi neetud - olema vaba, võib öelda, et ta on mõistetud ka usaldama. On hetki, kus ta tahab sellest olukorrast põgeneda. Tõsi: usaldus on risk. Usaldus on sõltuvus, mis vähendab inimese autonoomiat ja enesekindlust. Vahest on usaldusest põgenemise üheks teeks isiku jaoks individualism ja ühiskonna jaoks majanduslike ja juriidiliste tagatiste loomine. Siis näib, et tegu on vaid õigusküsimustega, mida on võimalik varem või hiljem enda kasuks pöörata. Kindlustusfirmade lepingupaketid venivad ikka pikemaks ja pikemaks. See on siiski petlik tee.
Kusagil varitseb meid ikkagi eksistentsiaalne küsimus, kas oleme elamas vaenulikus või heatahtlikus maailmas, kas inimelu on orienteeritud õnnele või õnnetusele, kas on meil lootust või võime selle unustada. Lootus on alususaldus maailma vastu selle absoluutses tähenduses, kõige selle vastu, millest meie elu sõltub ja mõtte saab.
Piibel teadvustab ja mõistab sellist alususaldust usaldusena elu allika, Jumala vastu, lootuse panemisena tema peale. Selle traditsiooniliseks nimetuseks on usk. Kirjas heebrealastele öeldakse: Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus (11:1) või vanas tõlkes: Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta. See on veendumus Jumala heatahtlikkuses ja armastuses. Apostel Paulus ütleb: Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse. (Rm 5:5).
Uuemas teoloogias on selline usaldus Jumala vastu leidnud kõige ilmekama väljenduse Jürgen Moltmanni Lootuse teoloogias (Theologie der Hoffnung, München 1965). Ta leiab, et piibel on Jumala tõotusteloo ajalooline tunnistaja, täis Jumala tõotustruuduse kogemusi. Lõpuks võib vaid kristlik usk, mis põhineb Jumala ilmutatud tulevikulootustel, muuta õnne olevikus võimalikuks, sest lootus valmistab meid kandma „oleviku risti“.Kristuse ristisurm ja ülestõusmine on selle lootuse ning jumalariigi teostumise pitserimärk ja tagatis.
Usk teatud liiki usaldusena ei ole seega inimese teene ega tegu, vaid Jumala arm ja and. See toetub Jumala ustavusele, millest Pühakiri korduvalt kõneleb (5 Mo 7:9, Ps 40:12, Jes 49:7, 2Kr 1:18, Ilm 19:11) Usu ja ustavuse jaoks on kreeka keeles isegi üks ja sama sõna - pistis. Usk toetub millelegi püsivale ja kindlale ja hoiab ise sellest kinni - on ustav. Tegelikult kasutabki piibel pigem ustavuse kui usalduse mõistet. Kas see on reliktne mõiste? Kas on see innovaatika ja utilitaarsuse ajastul veel kasutatav? Kas seda hinnatakse ja õpetatakse kui väärtust?
Siin tuleb küsida usaldusväärsuse seose kohta aususega, mida jätkuvalt ihaldatakse. Aususki on teatud mõttes ustavus - ustavus tõele, kinnipidamine lepetest ja lubadustest, on mingit laadi isiksuse identiteet. Kui aga Jumal on ustav, siis meie sõna teie vastu ei ole ühtaegu „jah“ ja „ei“, ütleb apostel Paulus (2Kr 1:18). Usk sisaldab ausameelsust Jumala ja ligemiste ees. Kui oleme ausameelsed, siis see, mida usume, määrab meie käitumise.
See pole lihtne. Päevast päeva kogeme võitlust selle vahel, mida peaksime tegema ja selle vahel, mida me tahaksime teha. (Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen,“ tõdeb Paulus - Rm 7:19). Usaldusväärsus ja ausus on meie sisemise võitluse tulemus, mis õnnestub seda enam, mida enam laseme Kristust enda elus valitseda.
Niisiis võib öelda, et aususel ja usaldusel on jumalik päritolu, kuna need tulenevad viimselt Jumala absoluutsest usaldusväärsusest - ka siis, kui inimene sellest teadlik ei ole. Seda kogemust, eluhoiakut ja usku kultiveerib kirik nii oma kogukonnas kui ühiskonnas. Kiriku roll usalduse mehhanismis ei piirdu aga üksnes alususalduse teadvustamise ja kujundamisega. Ka igapäevasuhetesse annab kirik oma panuse, et kindlustada usaldust, mis tundub loomuomasena. Päris iseenesest ei püsi siin ilmas miski hea ja väärtuslik.
Kirik on loonud ja loob kultuuriruumi, kus vähem või rohkem elavad edasi kindlad eetilised väärtused, reeglid ja tavad. Enamik kristlikke väärtusi on meie kultuuriruumis üldinimlikena nii kinnistunud, et ka mittekristlased peavad neid loomulikuks järgida, sõnas president Arnold Rüütel oma avakõnes konverentsil „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“ 11.11.2006)
Ühised väärtused soodustavad üksteisemõistmist ja usaldust. Kellegi usaldamine tähendab seda, et tema tegevus on ettearvatav ja vastab meie ootustele. Üksteise motivatsioonide ja uskumuste tundmine isegi siis, kui me neid ei jaga, suurendab usalduse võimalust. Seetõttu on ka religiooniõpetusel väga oluline koht tänases lõhestunud maailmas. Euroopas on religiooniõpetuse mahtu koolides viimastel aastatel kahekordistatud (Pille Valk).
Tavad ja normid muutuvad siduvaks ja kohustavaks seda enam, mida enam neid avalikult omaks tunnistatakse ning seega taolises kollektiivses kokkuleppes osaletakse. Kristlikus ruumis on osaduse ja usalduse lepinguliseks vormiks sakramendid ja vaimulikud talitused - ristimine, armulaud, konfirmatsioon, laulatus, ordinatsioon, õnnistamised jms. (EELK-s on nimetatud talitusi, välja arvatud armulaud, igal aastal ca 6000, nendega seotud inimesi - kasvõi ristivanemate näol - 10 000 ringis, armulaual käimiste arv on üle 100 000-de). Neid talitusi iseloomustab eetilise vastutuse võtmine. Näiteks tõotatakse ristimisel lahti öelda kõigest kurjast ja laulatusvormelis küsitakse: Kas sa tõotad oma abikaasat muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada…?
Muidugi võidakse nüüd väita, et see ju ei toimi, inimesed ei pea lepingut, ei muutu. Nii see õnneks siiski ei ole. Väga paljud kogevad just sakramentide läbi ennast lepingurahvana, osadus- ja usalduskonnana. See ei tähenda, et inimene poleks ebatäiuslik, ekslik ja patune. See on üks Piibli põhitõde: Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirikusest (Rm 3:23). Lepingurahvas ollakse lepingu läbi, mis rajaneb Jumala armule ja sisaldab lepituse. Lepitus - uus leping Kristuses - annab eksinule õiguse uuesti alustada, taastab inimväärikuse ja lootuse, et ka usaldatavus on võimalik. Ebatäiuslikus maailmas on võimatu säilitada usaldust ilma andekspalumise ja andeksandmiseta, ilma meeleparanduseta. Meil on õigus ja kohustus taotleda enamat kui hetkel oleme, seada kõrgemaid eesmärke.
Pole põhjust kiirustada kahepalgelisuses või võltsvagaduses süüdistama neid, kes alati oma sõnadele ja usule tegudes järele ei jõua. Selline süüdistus võib olla lihtsalt ettekääne halva käitumise ja allakäigu õigustamiseks. Kirik kuulutab andeksandmist ja uut võimalust - ka usaldusele ja ustavusele. Isegi tühisena tunduv pingutus selle suunas on väärtuslik. Sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle, öeldakse Jeesuse tähendamissõnas (Mt 25:23).
Andres Põder
Peapiiskop07.10.2006 Ettekanne konverentsil „Ühiskond ja usaldus“
« tagasi ⇑ üles