« tagasi
Jutlus president Arnold Rüütli ametist lahkumise ja president Toomas Hendrik Ilvese ametisse astumise jumalateenistusel
Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist…Meie armastame, sest tema on meid ennem armastanud. 1Jh 4:11.19
Elame ühtaegu traagilisel ja imelisel ajal! Võime öelda tänusõnu oma ametiaja lõpetanud president Arnold Rüütlile ja soovida kordaminekut uuele presidendile Toomas Hendrik Ilvesele. Olla vaba rahvas iseseisvas riigis on suur eesõigus. Seda enam, et meie käsi on käinud hästi, et oleme olnud edukad. Paljudel väikerahvastel pole see õnnestunud, ka meie selja taga on hämarad aastasajad ja hävitav okupatsioon. Seda suuremaks väärtuseks ja ülesandeks tuleb pidada võimalust oma elu ise korraldada.
Samas ägab rahvas jumalatuse all: perekonnad lagunevad, riskirühmad kasvavad, moraalsed tõekspidamised, ideaalid ja aated ununevad, haridus on ühekülgne. Kristuse armastus õpetab meid olema majapidajad, võimaldab meile osaduse Jumalaga ja tema loominguga, olgu selleks loodus, kaasinimene või ühiskond. Apostel Paulus kirjutab: Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. (1Kr 4:1-2)
Omariikluski nõuab igaühelt, seda enam rahva juhilt, pühendumist, ideaale ja ustavust. Nõuab hoolimist, ausust ja õiglust. Püha Augustinus on öelnud: Kus puudub tõeline õiglus, seal ei ole ei riiki ega ka rahvast, vaid lihtsalt rahvamass, vääritu kandma rahva nime. Õiglase ühiskonna tee kulgeb Skylla ja Charybdise - türannia ja anarhia - vahelt. Demokraatia käivitajaks ja kandjaks on armastus, jumaliku õigluse allikas. Seda on tõdenud ka Euroopa Liidu rajajad. Täna vajab seda uuendavat, puhastavat jõudu iga ühiskond ja ka Eesti. Armastust ei leiuta me ise. See on kingitus nagu elugi. Armastus, mõistetuna vastusena Jumala armastusele, tema armastuse vastupeegeldusena, on vastutustundlik, ennastsalgav ja loov. Seda ei kammitse hirmud ja himud, aeg ega ruum.
Armastus, nagu ka õiglus ja vabadus, peidab endas üleinimlikke eeldusi ja taevaseid mõõdupuid. Küllap mäletame laulusalmi: Priius, kallis anne, taeva kingitus… Me ei tohi loobuda Jumala armastusest, jääda armastama ja imetlema vaid iseend. Milan Kundera sõnadega: Mäletan neid aastaid, kui meie inimesed tundsid, et paradiisini on veel üks samm. Ja nad olid uhked, et see on nende paradiis, kus pole tarvis kutsuda appi kedagi taevariigist. Kuid siis langes neil kõik kiiresti käest. Tõsi. Jumala riik ei ole söömine ja joomine vaid õiglus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus, nagu ütleb Rooma kiri (14:17). Kui meil on seda, antakse ka kõike muud lisaks (Mt 6:34).
Võime olla tänulikud, et need vaimuannid pole otsa saanud. Õnneks pole Jumala arm meie meelevallas. Me kõik vajame neid ja palume neid oma rahva juhtidele. Vabariigi Presidendi vastutus on eriliselt suur. Teeb ju kristlik armastus sellest, kes on esimene, kõikide teenija (Mt 20:27). Ning kellele on antud palju, sellelt ka nõutakse palju (Lk 12:48). Samas kutsub Kristuse armastuskäsk meid üksteise koormat kandma (Gal 6:2). President seisab piltlikult öeldes rahva õlgadel. Tema tõelist missiooni aitab teoks teha rahva õiglustunne, ustavus ja armastus. Palvetagem siis selle nähtamatu sideme pärast, mis laseb Jumala armastaval tahtel teostuda maa peal nõnda nagu taevaski.
Täna on pidupäev. Oma presidentides usume elustuvat meie rahva sageli kildudeks pudenenud ühtsust. Sellest ühtsusest sõltub meie riigi tugevus ja tulevik. Veel enam aga sellest, et austame ja usaldame Kõigeväelist Kolmainu Jumalat, kes elab ja valitseb ajastute ajastuteni. Tema on meid ennem armastanud ja Tema armastus liidab meid. Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala Isa armastus ja Püha Vaimu osadus jäägu meiega ja meie juhtidega. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop09.10.2006 Tallinna Kaarli kirik
« tagasi ⇑ üles