« tagasi
TERVITUS TARTU ÜLIKOOLI USUTEADUSKONNA LÕPUAKTUSEL
Austatud härra rektor, härra dekaan, austatud õppejõud, üliõpilased, külalised! Armsad lõpetajad! Mul on hea meel tervitada teid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja mulle antud volituste alusel ühtaegu ka Eesti Kirikute Nõukogu poolt. Teen seda paljudele tuntud Pühakirja kohaga Õpetussõnade 9. peatükist:
Tarkus ehitas enesele koja, raius oma seitse sammast. Ta tappis tapaloomad, segas veini, kattis lauagi valmis. Ta läkitas oma teenijad, laskis hüüda linna küngastel: „Kes on kogenematu, pöördugu siia!“ Napiarulisele ta ütles: „Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini! Jätke maha rumalus, et jääksite elama, ja käige arukuse teel!“
Selle kirjakoha valguses võiksime öelda, et elu on pidu tarkusesammaste all, et ka teoloogiline tarkus ei ole asjatu ega otstarbetu. See kannab elu ja elurõõmu. Siin on ruumi end teostada. Mis on tänases päevas usuteadlase missioon, ülesanne ja kutsumus?
Esimene valdkond, mis vajab teoloogi pilku ja sõna on ühiskond. Soovin, et te oleksite need, kes tõstavad meie ühiskonna vaimsust tänases asises maailmas. See asjastumine rõhub meid. Aga ma usun, et siit on tulemas vastukaal! Teame, et ajaloolistel põhjustel valitseb meie rahva usulis-religioosses maailmas eklektika, sünkretism, sageli nihilism. Usuteadlased, kui väljenduda Õpetussõnade pildiga, peaksid aitama ehitada süsteemse teoloogilise mõtlemise kaunist hoonet. Panema püsti sambaid, millele võib toetuda katus, kus näeme, nagu kujutatud paljude kirikute võlvi all, Jumala silma meid vaatamas. Viimselt tuleb ju kõiges mõista ja järgida Tema plaani.
Teiseks missiooniks nimetaksin ma kirikut ja kirikuid. See on väga suur osa meie rahva keskelt, kes tunneb, et nad vajavad Jumala sõna, kes tunneb, et nad vajavad spetsialiste. Inimesi, kes on selleks pühendunud, õppinud, valmistunud. Ärge hoidke oma küünalt vaka all! Kui kirik ei ole alati ka kõige parem tööandja – usun siiski, et leiate meie juures ka tööd, olgu luterlikus kirikus, olgu teistes kirikutes – siis töörõõmu andja on ta kindlasti!
Viimaks nimetaksin ma aga teid endid! Kui Õpetussõnad kõnelesid kaetud lauast ja uhketest roogadest, siis tahan teile soovida, et te teoloogia kaetud laua ääres ise kunagi nälga ei jääks. Te olete küll need, keda on läkitatud teenijatena linna küngastele hüüdma ja koguma: Tulge kõik sellesse templisse, tulge kõik nende laudade äärde, mis on kaetud ja valmistatud! Aga te olete ka ise kutsutud! Alati ja uuesti. Teoloogia ei ole kunagi ammendatav, tema roog ei lõpe.
Laulik Taavet ütleb: Sina, Issand, katad mu ette laua… mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks (Ps 23:5-6). Rohket Jumala õnnistust teile kõigile!
Andres Põder
Peapiiskop21.06.2006 Tartus
« tagasi ⇑ üles