« tagasi
KUTSUTUD JA LÄKITATUD
Ettekanne EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse suveseminaril
Vaevalt on olnud palju neid, kes on nõustunud väitega, et inimese elul puudub igasugune mõte ja missioon. Vahest mõni äärmuslik dekadent või nihilist. Seda meelt polnud isegi küünikud ja skeptikud. Nende kriitika puudutas pigem konventsionaalsete, seltskondlike uskumuste küündimatust või tõe tabatavust. Selle üle tehti ka nalja. Diogenes Lartiosel 3. sajandist on lugu Pyrhhonist, keda tuli tagasi hoida, et ta ei jalutaks julgelt järsakusse ega jätaks inimesi sohu uppuma, sest tema meetodid ei lubanud tal kindlalt uskuda, et on olemas järsakud või soo.
Niisiis võime tõdeda inimelu üldist kutsumust millelegi mõttekale ja väärtuslikule. Apostel Paulus räägib Roomakirjas paganatest, kellele samuti on nähtav Jumala nähtamatu olemus ja vägi, kui mõeldakse tema tehtule. Nii et keegi ei saa ennast vabandada. Ateena Areopaagil kiidab ta Ateena mehi kui haruldaselt jumalakartlikke. Ta ütleb, et Jumal on teinud terve inimkonna niisugusena, et nad püüavad teda otsida ja leida, kuigi ta pole kaugel ühestki meist ja lisab: sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme (Ap 17:28). Inimelu kui selline on oma olemuselt suur väljakutse ja üleskutse - üleskutse osadusele Jumalaga. Ometi on seda võimatu saavutada. Sest kõik on pattu teinud ja jäänud ilma Jumala kirkusest (Rm 3:23).
Uue Testamendi uus sõnum
1. Olla inimene selle loodupärases tähenduses ei ole inimesele enam faktiliselt võimalik. See vajab uut algust ja algatust – Jumala päästvat, uueks loovat armu.
Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28). Kes minu juurde tuleb, seda ei lükka ma välja. (Jh 6:37). Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid (Mt 9:13). Need Jeesuse sõnad näitavad, et tema kaudu on kõigile inimestele antud kutse Jumala riiki. Apostel Paulus kasutab meeleldi kutsumise mõistet Jumala pääste kirjeldamiseks. Ta manitseb mitte häbenema tunnistamast meie Issandat, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses. (2Tm 1:8.9).
Esimene ja kõige avaram tähendus kutsumisele on kristlaseks olemine. Kutsutud on kõik, aga kaugeltki kõik ei ole valitud (Mt 20:16). Jutt pole predestinatsioonist. Mõni lihtsalt ei võta kutset vastu, mõni ei toimi nii, nagu kutsutule kohane. Sellele viitavad Jeesuse tähendamissõnad töölistest viinamäel (Mt 20:1-16), kuninglikust pulmapeost (22:1-14) või alandlikkusest ja külalislahkusest (Lk14:7-14).
Olles oma eluülesande otsingul, ei tohi me jätta tähelepanuta neid hetki, mil Jumala kutse meid isiklikult puudutab. Heebrea kiri manitseb: Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks. (4:7). See kehtib nii kristlaseks saamisel kui kristlaseks olemisel. Pannakse ju ka siin sageli proovile meie kuulekus kuningas Kristusele.
Ristimise kaudu oleme kõik valitud sugu ja kuninglik preesterkond (1Pt 2:9). Kutse olla kristlane on kutse Kristust järgida, teda tunnistada. See ei ole passiivne pealtvaatamine või paigalolek. Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses, ütleb apostel Paulus (Fl 3:14) ja kirjeldab teisal, kuidas ta on noori kristlasi julgustanud, lohutanud ja keelitanud elama Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse (1Ts 2:12). Kristlaseks olemine on loov ja viljakas – võrreldav põllumaaga või viinapuuga. See on elu Jumala armus, tema väes. Ühiskond vajab kristlasi kui maa soola, maailma valgust või linna mäe otsas (Mt 5). See ei ole üksnes Piibli väide, vaid läbi aja kestev kogemus. Sügisesel konverentsil „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“ tõdesid seda meie rahva tippjuhid.
2. Üldisele preestrikutsele lisaks leiame Uues Testamendis ka erilise vaimuliku ameti. Iga organism on organiseeritud. Puul on juured, tüvi ja oksad. Ihul omad organid, luud ja liikmed. Luuka evangeeliumis on juttu, kuidas Jeesus kutsus oma jüngrid enese juurde ja valis välja nende seast kaksteist, keda ta nimetas apostliteks. (6:13) Sõna apostolos tähendab saadikut. See on vana diplomaatia termin. Saadik korraldab läbikäimist oma maa ja teiste maade vahel. Tal on selleks erivolitused kõrgemalt poolt, riigijuhilt. Keegi ei saa olla saadikuks omal käel.
Nii leiame ka Pühakirjas konkreetsed erivolitused, mis on antud vaid apostlitele. Nad moodustavad selle erilise vahendaja- ehk preestriameti, mille kohta Augsburgi Usutunnistus ütleb: Rõõmusõnumi kuulutamiseks ja sakramentide talitamiseks seadis Jumal ameti… ükski ei tohi kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente talitada, kui teda pole selleks korrakohaselt kutsutud. (5. ja 14. peatükk). Nii nagu Uue Testamendi apostlid – Kristuse ülestõusmise esmased tunnistajad – andsid oma ülesanded edasi valitud ja volitatud meestele, jätkab kirik seda läbi ajaloo. Mida tähendab siin korrakohaselt kutsumine? Kindlasti teatud valikut, eeltingimusi ja eesõigusi. Kuna kiriklik amet on avalik, toimub ka sellesse kutsumine avalikult, vastava korra kohaselt. Kutsuja on kogudus, tehes seda kirikuvalitsuse kaudu.
Apostliamet sõna ja sakramendi teenistuses on Jeesuse jätkuva ligiolu tunnus ja vahend koguduses. Nõnda kui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid, ütleb Jeesus jüngritele Johannese evangeeliumis (20:20). Neile on usaldatud võtmete meelevald – siduda või lahti päästa (Mt 16:19 Jh 20:23). Üldine ja eriline preestriamet ei vastandu, nad täiendavad ja teenivad teineteist, neid seob armastus, eestpalve ja Jumala Püha vaimu töö.
3. Ometi jääb üldise ja erilise vahele sujuv üleminekuala, kus me kristlastena kaasinimesi mõnes konkreetses ülesandes või ametis teenida saame. Siin võib viidata 1. Korintose kirja 12. peatükile, kus Paulus kõneleb vaimuandidest ja ametitest – olgu tervendamine, abistamine, õpetamine, juhtimine jne. Aga igaühele antakse vaimu avaldus ühiseks kasuks, ütleb ta (12:7). Siin ilmneb kirik kui Kristuse vaimulik ihu, kus liikmed üksteist teenivad ja üksteisega usus seotud on. Kõigile on antud oma vaimuannid, oma talendid, nagu Jeesus tähendamissõnas väga mõjuvalt kirjeldab (Mt 25:14-30): Isand jagab igale sulasele talendid. See, kes arvas endal liiga vähe olevat ja oma talendi kaotamise hirmus maha mattis, saab karmi hukkamõistu osaliseks. Neile, kes talentidega kauplesid ja lisa teenisid, ütleb isand: Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen su palju üle.
Vaimuand, charisma, tuleneb sõnast arm, charis. See on kingitus. Kristuse armu osalistena ei ole me vaeslapsed, kellel pole sentigi hinge taga. Kristus on läkitanud oma Püha Vaimu, kelle väes on meile antud suured ülesanded Kristuse ja kaasinimeste teenimisel. Ometi kaasaja inimene igavleb, näeb vaeva vaba aja sisustamisega, on segaduses, millega tegelda, ei suuda otsustada, mis on tähtis ja väärtuslik, millele panustada aega ja raha. Kas pole just kogudus, abilise ja kaastöölise roll seal, meie eneseteostusele ja energiale õige koht? Kas ei peitu just siin meie elu oluline missioon, millel on Jumala tõotus? Nõnda kutsub ja läkitab Kristus ise oma rahvast selleks, et kirik elaks ja kasvaks, et ühiskond uueneks ja terveneks.
Töötegijaks koguduses
Kristlaseks on kõik kutsutud. Individuaalsed vaimuannid ja ülesanded aga vajavad selgitamist. Peetrus manitseb meid tegema kindlaks oma kutsumine ja valik. Kui me selles teadlikud oleme, siis me ei väärata iial (2Pt1:10). Piibli mõtte kohaselt on igaühel oma ilmalikus ametis ja elus võimalik teenida ja tunnistada Kristust. Luther ütleb, et kingsepp austab Jumalat ka oma heade kingadega. Kui keegi leiab, et ta saab Kristuse tunnistaja olla autojuhi, õpetaja, ärimehe või poliitikuna, siis olgu selles valikus ustav. Jumala riigi töö koguduses ei tohiks olla põgenemine oma ajalike ülesannete juurest siis, kui ilmneb raskusi või ebameeldivusi. Pigem peaksid koguduse abilised tulema nende hulgast, kes on parimad ja lugupeetud oma töökohal.
Mis on siis tunnused, millega teha kindlaks oma sobivus? Vaimuliku ameti puhul räägitakse sisemisest ja välisest kutsest – vocatio interna ja externa. Küllap on see rakendatav ka kõikjal mujal, kus koguduse heakskiidul asutakse täitma avalikke ülesandeid.
Sisemine kutse tähendab enda usaldamist palves Jumala kätte. Küsimist, kuidas tema saab ja tahab mind oma riigi töös kasutada. Sisemine kutse on ühtaegu oma oskuste, võimete ja annete teadvustamine ja valmisolek neid koguduses rakendada. Sisemine kutse tähendab valmisolekut riskiks ka siis, kui tunneme oma puudulikkust ja nõtrust – tähendab usku Püha Vaimu töösse ja väesse meie juures. See tähendab ka valmisolekut õppida ja ennast täiendada. Selline kutse ei saa olla hetkeimpulss, mõtte- või tundesähvatus. Meie soov peab olema läbitunnetatud ja kestev, selle motiivid isetud, usust tulenevad.
Väline kutse tähendab usaldada kirikut Kristuse nähtava ihuna ja tema esindajana. Koguduse elu korraldamine pole eraasi. Selline suhtumine ei ehita, vaid lammutab. Jumala sõna on karm nende vastu, kes iseenese tarkusest ja ilma Jumala läkituseta püüavad esineda tema nimel (Jr 23:30-40). Tegelikult annab väline kutse alati mandaadi, usalduse krediidi, millega läkitatu on suurem kui ta ise. Ta toetub siis kiriku senisele tunnistusele, apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise (Ef 2:20). Just seetõttu peaksime püüdma sinnapoole, et ka meie laste- ja noortejuhtidel, muusikutel ja hoolekandetöötajatel oleks võimalikult suurem üldkiriklik atesteering. Samas ei tohiks välise kutsumise ootamine saada passiivsuse põhjenduseks: Näe, keegi pole mind otsinud, palunud, kaubelnud! Sisemise kutse omaja annab ise endast märku, näitab initsiatiivi, teeb ettepanekuid.
Sisemine ja väline kutsumine koos annavad aluse läkitatuseks. Olla läkitatu - see on suur eesõigus ja au. Roomakirjas ütleb apostel: Kuidas nad saaksid kuulutada, kui nad ei ole läkitatud (10:15). Me ei kuuluta ju ometi iseennast, oma kujutlust Pühakirjast või Kristusest. Me kuulutame kiriku Issanda evangeeliumi, ehitame tema kirikut. Jumal ise tegutseb töötegijate kaudu.
Läkitatu tööd ei toeta ainult kiriku autoriteet, vaid ka eestpalved, üksteisemõistmine ja armastus. Võimalik, et seda on meie kirikus ja kogudustes liialt vähe. Vahel tundub, et lastetöötegijad või noored on hoopis ära unustatud. Kutsun üles taas teadvustama, et see on olnud ja on ka täna meie kiriku prioriteediks, üheks kõige olulisemaks ülesandeks.
Läkitatule tuleb kaasa anda ka töövahendid ja luua töötingimused. Igal kogudusel on vaja selleks ette näha ressursid. Ometi peab meil olema valmisolekut toime tulla igasugustes oludes. Luuka evangeeliumis küsib Jeesus jüngritelt: „Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?“ Nemad ütlesid: „Ei midagi.“ (22:35). Veel enam. Luuka evangeeliumi alguses hoiatab Jeesus: Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka!“(10:3). Usuõpetuse ja lastetöö teemadel võime tänagi kohata mõistmatust ja halvakspanu. Ometi väärtustab Jeesus erilise rõhuga just seda valdkonda. Kolmes evangeeliumis on ära toodud tema hoiatus, et kes iganes eksitab kelle tahes neist pisukestest minusse uskujatest, sellele oleks hoopis parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta oleks merre visatud (Mk 9:42). Sellise utreeritud pildikeelega näitab Jeesus väikeste ja nõrkade väärtust ja meie vastutust nende eest. Ta käsib lapsukesed tema juurde tuua, sest niisuguste päralt on taevariik (Mk 10:14).
Laste- ja noortetöö on niisiis kutse ja ülesanne, millest ei saa tegelikult mööda ükski inimene – ei lapsevanem, pedagoog ega koguduseliige. Või kui, siis ainult oma süü hinnaga. Lasta lapsed Jeesuse juurde, tähendab koguda nad kirikusse, võimaldada neil tunda seda oma vaimse koduna, lasta neid osa saada koguduse suurimast peost – jumalateenistusest. Jumalateenistus ilma laste sagina ja kilketa on poolik. Seetõttu ei tohi pühapäevakool jääda kirikust kõrvale. Pühapäevakool on ühtlasi ka missakool. Ilmikabilised on siin vaimuliku paremaks käeks. Tegelikult on neile ju delegeeritud ka üldhariduskooli ja lastevanemate suure enamuse töö laste vaimulikul kasvatamisel. Kui mõelda positsioonile, mis on emal, isal ja kooliõpetajal noorte elus, siis vahest suudame õigesti hinnata ja väärtustada inimesi, kes annavad lastele edasi selle kõige väärtuslikuma: sõnumi, keda ja mida uskuda, et elu oleks mõttekas ja väärtuslik ning inimene leiaks oma jumaliku kutsumuse ja missiooni. Et ta poleks õnnetu dekadent või lootusetu nihilist.
Ma arvan, et ei ole vajagi muud põhjust, et panna käsi adra külge, anda kogu südamest edasi usku, lootust ja armastust. Suurim tänu on rõõmsad lapsesilmad ja õnnistatud elud. Aga pole ka saladus, et Kristus ülendab kutsutud ja teenima läkitatud esimesteks. Markuse evangeelium jutustab Jeesusest: Ja ta istus maha, kutsus need kaksteist ja ütles neile: „Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija!“ Ja ta võttis ühe lapse, pani nende keskele seisma, kaisutas last ja ütles neile: „Kes iganes ühe niisuguse lapse vastu võtab minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes vastu võtab minu, võtab vastu mitte minu, vaid minu Läkitaja. (9:35-37).
Andres Põder
Peapiiskop10.08.2006 Mõdrikul
« tagasi ⇑ üles