« tagasi
EESTI LUTERLIK KIRIK NING
ÄRATUSLIIKUMISED ENNE JA NÜÜD
Mõne aja eest läksin Viru keskuse raamatupoodi otsima üht kaasaegset psühholoogiaõpikut. Seda leida polnud lihtne. Raamaturiiulid on täis eneseabi raamatuid pealkirjadega nagu "Enesekindluse nipid", "Õnne saladus", "Eluraamat. Vaevadest vabaks", "Julge elu unelm", "Uus algus" jne, jne. Inimesed ei ole rahul iseenda ja maailmaga. Nad tahaksid olla keegi teine, kusagil mujal. Nad igatsevad ja ootavad muutust, reaalset või kujutletavat.
Kaasaeg oskab hinnata innovaatikat ja uuendusmeelsust. Ometi ei pea uuendama uuendamise enda pärast. Reformatsioon on vahend, mitte eesmärk. Millal ja milleks on vaja muutusi? Millal vajab inimene ja ühiskond ülesäratavat raputust?
Äratusliikumised on nagu kanaarilind kaevanduses. Nad näitavad vajakajäämisi traditsioonilises ühiskonnas, sealhulgas kirikus. Inimese sisemine tõetaju ütleb: nii ei ole õige, nii ei tohi, kas te siis ei näe! Vaja on näha asju teises valguses, nii nagu need tõeliselt on, nii nagu Looja ise seda meile näidata tahab. Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus, ütleb apostel Paulus efeslastele (5:14). Usuline äratus on võimas innovaatiline jõud. See viib edasi. Kuigi tekitab vahel ka fanatismi ja veidrusi, mõistmatust ja vastuseisu. Ometi on see mingil hetkel meie kõigi eluküsimus.
Esimeseks suureks äratusliikumiseks reformatsioonijärgses Eestis võib pidada hernhuutlust. Esimesed hernhuutlased eesotsas Christan Davidiga tulid Liivimaale 1729. aastal ja rajasid kiiresti koguduse Tallinnasse. Esimene suur usuline ärkamine eestlaste keskel algas Lõuna-Eestis, Urvastes 1736. aastal. Sellele järgnes elu ümberkorraldamine kogu maal. Kõikjal rajati palvemaju, loodi ühinguid. Samal ajal külastas Tallinna ka liikumise isa, krahv von Zinzendorff, kes organiseeris olulise rahalise abi esimese eestikeelse tervikpiibli väljaandmiseks. Piibel ilmus 1739. a. Sellest sai Eesti kirjakultuuri vundament.
Vennastekoguduse käekäik on olnud vastuoluline. Muulastest pastorid, kelle keeleoskus sageli polnud kiita, nägid maarahva omakeelses ja -meelses usulises tegevuses konkurentsi. Oli aegu, mil vennastekogudust vaenati ja keelustati. Eriti olukorras, kus selle tegevus langes kokku rahvarahutustega või võttis äärmusliku vormi - näiteks "taevaskäijate" liikumine 19. sajandi alul. Siiski jäi liikumine luteri kiriku sisse, elustas ja uuendas seda. Vennad viisid evangeeliumi talutarre ja külasse, neid kutsuti koguduste eestseisusesse ja kaastööliste ringi.
Palvemajade ümber kogunesid rahva kõige ettevõtlikumad ja mõjukamad liikmeid. Need innustasid ja julgustasid teisi. Vennastekogudus suurendas rahva eneseteadvust ja omaalgatust ja seda võib pidada ka üheks oluliseks tõukejõuks Eesti rahvuslikule ärkamisele.
On päris selge, et rahvuslik ärkamine polnud mingi ühekordne akt, vaid esmajoones liikumine, mis üha uusi põlvkondi haarates vajas üha uute äratajate ilmumist, kirjutavad ajaloolased Karjahärm ja Sirk. Ka usulises mõttes osutus see tõeks - rahvas ootas uuenemist.
Järgmine äratusliikumise laine jõudis Eestisse 18. sajandi lõpul mitmesuguste vabakoguduste näol. Esialgu püüti vältida vastandumist kirikule, aga mitte kauaks. Raamatus "Ridala ärkamise ajalugu" räägitakse sellest, kuidas 13. septembril 1882 peavad misjonärid palvetundi Soometsa saunas. Siis puudutasid need, kellel teatud salanõu oli, üksteisele külge ja läksid välja, et omakeskis ilusas heinamaa metsas Issanda surma mälestada. Sellega oli rahva seas esimene kiriku lahk sündinud, tõdeb raamat.
Mitmesugused äratust taotlevad liikumised - baptistid, metodistid, adventistid, nelipühilased ja teised - asusid kirikut kritiseerima ja kutsusid sealt lahkuma. Ärkamisliikumiste päästepaat kaugenes kirikulaevast. Kirik omakorda tõrjus ja naeruvääristas usulahke. Äratus ja kirik ei toetanud enam teineteise sõnumit, vaid hoopis elimineerisid. Kannatas evangeelium. Sellest on kahju.
20. sajandi esimesel poolel püüti üksteisega sobituda. Luterlik kirik algatas usuelu elavdamiseks ja inimeste äratamiseks mitmeid liikumisi. Esiletõstmist väärib Sisemisjoni Selts. Peeti misjonijumalateenistusi kirikutes ja äratusjutlusi koolimajades ja külades.
Nõukogude okupatsiooni plaan oli teine: Kirik tuli uinutada surmaunne. Igasugune vaba tegevus peatati. Riik püüdis vabakogudusi ja kirikut üksteise vastu ässitada ja nõnda nõrgestada. Ometi konsolideeris võõrvõimu surve kristlaskonda. Järjest enam mõisteti ja toetati üksteist.
Kui algas taasiseseisvumine, oldi kõhkluseta valmis moodustama oikumeenilist ühendust Eesti Kirikute Nõukogu. Sinna kuuluvad luterlaste, ortodokside ja katoliiklaste kõrval ka eelnimetatud vabakirikud. Eesti Kirikute Nõukogu on hea foorum mitte ainult vastastikuseks suhtlemiseks, vaid ka ühiseks evangeeliumi kuulutamiseks ja äratussõnumi andmiseks ühiskonnale. Samas suunas tegutseb ka Evangeelne Allianss.
Taasiseseisvumisega saabus Eestisse ka viimane suur äratusliikumiste laine. Esimese pääsukesena jõudis juba nõukogude aja lõpul Rootsist kohale Ameerika nelipühi taustaga eduteoloogiline Elu Sõna. Sellest kujunes siin lausa noorte dissidentlik-rahvuslik protestiliikumine. Välismaise abiga taastati ka vahepeal keelustatud nelipühikirik. 90-ndate algusest tänaseni on registreeritud ligi 80 uut kristlikku ja mittekristlikku usuliikumist või kogudust, sealhulgas uusapostlid, mormoonid, bahhaid, mitmesugused ida- ja loodususundid. Enamik New Agei suundi end ei registreeri.
Kõneks olnud raamatupoes kannab kuus sektsiooni pealkirja "Esoteerika", vaid kaks nimetust "Religioon". Kristlikud raamatud mahuvad ära ühele. Kõik see ähmastab äratusliikumiste mõistet ja komplitseerib kiriku kui rahva suhtumist sellesse. Kindlasti ei tule kasuks, et enamik uuendus- ja äratusliikumisi on eestlaste jaoks pärit võõrsilt.
Soome äratajad, Lars Levi Laestadius, Paavo Ruotsalainen ja teised on kasvanud üles oma rahva keskelt, nagu ka soome äratusliikumised. Nõnda on neile nende kodukirik omaseks jäänud. Tõelise rahvakiriku tunnus on, et ta elab oma rahva igatsusest elava Jumala järele ja aitab kaasa rahva ärkamisele elavasse usku ja puhtamasse ellu.
Tänapäeval küsib Eesti luterlik kirik üha enam selle järele, kuidas ise uueneda. Kuidas paremini mõista ja teenida riskiühiskonna võõrandunud inimest. Kuidas olla ise äratusliikumiseks, kelle läbi Kristus võiks särada. Äratus tähendab enamasti jumaliku tõe äratundmist, usuotsust, mis muudab kogu elu. Kirik peab suutma veenvalt vahendada Kristuse ligiolu ja meelevalda. Seadma inimese eksistentsiaalse valiku ette.
Samas ei saa äratus olla igikestev. Äratuskella heli ei jaksa keegi pidevalt kuulata. See vajutatakse kinni. Äratust peab täiendama tasakaalukas ja viljakas vaimulik elu kirikus ja ühiskonnas. Sidusus ja hingerahu, mida pakub Kristuse ihu osadus, on suurim kapital ja inimõigus. Tõelised äratusliikumised on selle eesmärgi teenistuses.
Andres Põder
Peapiiskop20.05.2006 OCM rüütlipäevadel Tallinna raekojas
« tagasi ⇑ üles