« tagasi
TAEVAMINEMISPÜHA JUTLUS
Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades. (Lk 24:50-53)
Tänast jumalateenistust peame Kristuse taevaminemispüha mõtetest lähtudes. Need toovad meid akadeemilistest kõrgustest maa peale, asetavad inimeseksolemise traagilisse pingevälja.
Meie maailmapildi mosaiik on pudenenud laiali. Me ei oska leida kohta ja tähendust imele. Aga me ei ole kaotanud ka võimet imestada, kui tõstame pilgu tähistaevasse, kui mõtleme universumi või ka omaenda mina haaramatusele. Mis on meie suhe tervikuga, kõiksusega, Kõigeväelisega? Kristuse ülestõusmine ja taevaminemine Jumala ilmutusena annab meile aimata tõde, mille poole püüdlemisest ei pääse ükski ajastu, ka postmodernistlik või sellele järgnev.
Praegusaja Ameerika tuntud mõtleja, "Kõiksuse teooria" autor, Ken Wilber, lõpetab oma raamatu sõnadega: Ma usun, et lõpuks leiame üles olemisele omase rõõmu - rõõmu, mis võrsub iga üksiku hetke täiuslikust täielikkusest, mis moodustab imeväärse terviku... Siis lõpuks ilmutab ennast tõeline Müsteerium, siis ilmub Vaimu näole salajane naeratus, siis tõuseb Päike sinu enese südamest, Maakerast saab sinu enese keha, galaktikad sööstavad läbi su enese veenide, tähed süütavad neuronid sinu öös ning sa ei otsi enam kunagi pelka teooriat selle kohta, mis on tegelikult sinu Algne Nägu.
Palju kõnekam nendest poeetilistest sõnadest on ristilöödud, surnud ja ülestõusnud Issanda võtmine taevasse, lahkumine oma õpilastest neid õnnistades. Õnnistav Kristus! See on sümboolne kokkuvõte kogu evangeeliumist. Kujutatud nii paljudel piltidel ja edastatud kõikidel jumalateenistustel. See ei vaja lahtiseletamist. See on eluuks, osasaamine õnnest. Eesti vanas piiblitõlkes on Jeesuse kohta öeldud: Õnnistegija! Tema õnnistus on kõikehaarav ja igavikuline. Siin väljendub tema armastus ja tahe, mis annab meile head ja õpetab head. Kreeka sõna, mida õnnistuse kohta kasutatakse, tähendabki head tegema, head kinkima, head ütlema. Headuse poole sirutub inimhing nagu taim valguse poole.
Õnnistust, mis ei ole vaid soovunelm, saab jagada siiski üksnes see, kellel on meelevald. Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal, ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis, tõotades olla omade juures kuni ajastu otsani. Mida tähendab see meie jaoks? Mida tähendavad tema sõnad ja teod? Kas on neil katet? Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla? küsivad ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuselt (Mt 21:23). Selline küsimine ei lakka. Ei ole kujukamat vastust kui jüngrite kogemus taevaavarusest, kuhu suundub Jeesus.
Apostel Paulus sõnastab selle tõdemusena Jumala armastusest, mis sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges! (Ef 1:20-22).
Kristus kui Kõigeväeline, kui Pantokraator ja kuningas! See, keda kummardada ja austada, nagu kuulsime tegevat jüngreid. Selles peitub kiriku võidukus ja kristlase vabadus. Meie saatust ei määra viimselt kreatuur - kaasinimeste, ühiskonna või keskkonna diktatuur. Isegi mitte surm. Jeesuse kõikväelisuses peitub vaimu võit võimu üle, peitub inimese suurus ja jumalanäosus. Tõde vabastab teid, ütleb Jeesus (Jh 8:32). Ja tõde pole kunagi jõuetu, sest tema ise on tee ja tõde ja elu (Jh 14:6).
Balti rahvuslikud üliõpilasorganisatsioonid kasvasid välja meie rahvaste vabadusvõitlusest, mille juured on kristluses. Need ühingud ei rahuldunud sellega, et üksnes kaitsta ja taltsutada ülemeelikut üliõpilasnoorust, vaid seadsid kõrgeid sihte, otsisid aateid ja ideaale. Nad panid liikuma vaimu, ärgitasid tegutsemisele. Mis võiks olla tänane missioon? Taevaminemispüha sõnum on: per aspera ad astra! Inimigatsuste saavutamatu siht on ühtaegu ka meie edu allikas. Ei saa piirduda vähemaga kui taevas! Seda enam, et taevariik on Kristuses ligidal, isegi seespidi meie sees. Kui me temaga arvestame, sünnib Jumala tahtmine maa peal nagu taevaski. Mõelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on all maa peal, sõnab apostel (Kl 3:2). Inimkond ja keegi meist üksikuna ei tohi latti alla lasta!
Kes muu kui haritlaskond peaks suutma ületada mõtlemise tasapinnalisust. Tasapinnalisust, mis nivelleerib vaated ja aated, hea ja kurja, tõe ja vale, toodab sihitut ja viljatut massikultuuri, alandab ja orjastab. Vabadus ei ole vabadus teha kõike, vaid vabadus teha seda, mis ülendab inimvaimu, suurendab tõetaju, armastust ja õiglust. Inimene olla, tähendab vabadust tunda ja teostada ennast Jumala lapsena. Vastutada taevase Isa ees. See on meie vertikaalne mõõde.
Kui elitaarsus kusagil on õigustatud, siis siin. Ja kes veel peaks olema selline vaimueliit, kui mitte haritlaskond!
Kogenuna Jeesuse taevalikku õnnistust, läksid jüngrid suure rõõmuga tagasi linna. Öeldakse, et nad olid alati pühakojas Jumalat tänades. See on korporatiivne osaduskond - corpus Christi - Kristuse ihu. Kokkukuuluv Jumalaga tänus ja palves. Nii nagu tänanegi kogudus.
Kristuse osaduskond ei saa olla omakasupüüdlik, korruptiivne sõpruskond. See on ennastohverdav, kannatav, Kristuse iket kandev. Ja ometi parem, kui see, mida pakub maailm. See on maa sool ja uue ühiskonna haputaigen. - Tõelist rõõmu, usku, lootust ja armastust ei saa hoida iseendale. See vajab jagamist. Taevaminemislugu sisaldab ka misjonikäsku: Minge siis ja tehke jüngriks kõik rahvad! (Mt 28:19). Olge minu tunnistajad... ilmamaa äärteni! (Ap 1:8) Sidet taevaga vajavad kõik.
Kuu algul paluti meie televisiooni miljonimängus kaheksal inimesel reastada õiges järjekorras taevaminemispüha, palmipuudepüha, vaikne laupäev ja suur reede. Keegi ei tulnud toime. Võib-olla pole see järjekord tähtis. Aga kas sama segi pole sageli ka inimeste eluväärtused ja prioriteedid? Nii paljud ei tule toime. Jeesuse õnnistavate käte all korrastub meie elu, muutub viljakaks ja väärtuslikuks lausa igaviku perspektiivis. Taeva kui täiusliku elu saab inimene üksnes annina, on öelnud Joseph Ratzinger oma raamatus "Sissejuhatus kristlusesse", ja lisab: Taevast tuleb defineerida kui kahe olendi - inimese ja Jumala kokkupuudet. Ei ole suuremat ülesannet ja rõõmu kui see, et meis ja meie läbi oleks maailmas rohkem taevast. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop27.05.2006 Tartu Jaani Kirikus korporatsioonide ühisüritusel
« tagasi ⇑ üles