Auväärsed konverentsist osavõtjad, daamid ja härrad, õed ja vennad. Tervitan teid konverentsi „Eesti Usk“ alguse puhul Eesti Kirikute Nõukogu nimel.
Valides aasta teemat, otsustas Eesti Kirikute Nõukogu lähtuda kahest asjaolust: ühelt poolt sellest, et tähistame tänavu Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, teiselt poolt sellest, et käesolev aasta on kuulutatud Euroopa kultuuripärandi aastaks. Ettepanek võtta aasta teemaks Eesti usk kõlas niisugusel taustal lausa ilmutusena.
On ju usul ja kirikul oluline koht nii Eesti rahvusliku ärkamise ja omariikluse loos, kui ka meie rahva ja seega Euroopa kultuuripärandis. Samas on see teema piisavalt paeluv ja väljakutseid pakkuv: Kas Eesti usku kui sellist on üldse olemas? Millesse me üldse usume? Kust me selle usu leiame? Kuidas see ilmneb ja meie elu kujundab?
Ilmselt pole olemas religioonita rahvast. Iseasi kui homogeenne või killustatud see on ja kuidas muistsed uskumused, suurreligioonid ja uudsed otsingud üksteist täiendavad.
Tegelikult omandab ka iga universaalusund kohaliku rahva näo. Katoliiklus Ladina-Ameerikas pole päris sama, mis Poolas või Filipiinidel. Öeldakse, et kirikuid ehitatakse kohalikust materjalist. Teisisõnu, usk riietub kohaliku kultuuri kuube.
Kui vaatame ringi Eesti kultuurimaastikul, kohtame kõikjal märke, mis kõnelevad siinse rahva uskumustest. Me tajume neid märke erinevalt, kuid küllap võib igaüks nimetada paari-kolme, mis tema jaoks on kõige mõjusamad, dominantsed, iseloomustamaks Eesti usku.
Võin omast käest tuua paar episoodi, mille kaudu eesti usku tundma õppisin ja oma lastele õpetasin. Seitsmekümnendate keskel läksin noore pastorina ühte maatallu surnut ära saatma. Võtsin istet seina ääres asuval pingil ja panin piibli enda kõrvale. Kohe astus ligi perenaine ja ütles: „Oi õpetaja, paneme pühakirja ikka laua peale, seda ei kõlba ju panna sinna, kuhu pannakse istmik.“
Kümme aastat hiljem külastasin lastega Saaremaa muuseumit. Seal oli kujutatud Eesti talu perelauda, kus leivapätsi ja võikarpide kõrval seisis avatud piibel. „Näete, eesti kodus on piibel alati aukohal,“ seletasin lastele. Oli stagnaaeg! Kuid – kel silmad olid, see nägi ja kel kõrvad olid, see kuulis – religiooni ajatut, inimvaimu kujundavat sõnumit.
Head sõbrad! Keda on lummanud Uku Masingu luule, keda Jaan Toominga lavastused, keda Arvo Pärdi muusika, keda Dolores Hoffmanni vitraažid. Võime olla rõõmsad ja tänulikud, et eesti usk meie vaimukultuuris nii rikkalikult ja mõjusalt väljendub. Eelolev advendi- ja jõuluaeg avab meie ees veel eriliselt vaimuliku muusika varasalved ja kodukirikute kutsuvad uksed.
Loodan, et tänane konverents aitab meil paremini märgata ja mõista eesti usu hindamatut pärandit, punuda tervikpildiks selle erinevad harud, lisada sinna oma osa, ning anda see edasi tulevastele põlvedele kui vaimuosaduse katkematu köis.
Tänan südamest kõiki, kes konverentsi heaks kordaminekuks oma panuse on andnud ja annavad ning soovin konverentsi tööle Jumala õnnistust!