Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu - ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud. Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.
Head sõbrad! Kui tahad pääseda mõnda ihaldatud paika, peab olema nii julgust kui ka pealehakkamist, sest sissepääs ei tarvitse olla kerge. Mäletan, kuidas tudengipõlves armastasime käia Pegasuse kohvikus. See oli tollal loominguliste liitude kohvik ja sisse saamisel võidi küsida liikmepiletit. Meil seda loomulikult polnud. Seetõttu hoidsime algul oma kunstnikest või kirjanikest sõprade selja taha. Lahkudes andsime aga, nagu vana kooli härrased kunagi, ooberile jootraha, et ta järgmisel korral juba uksel lahkelt naerataks.
Pole siis ime, et paik, mida võiksime pidada kõige ihaldusväärsemaks ja pühamaks – kandku see siis nimetust õndsus, paradiis või Jumala koda, näib paljude jaoks kättesaamatuna ja suletuna. Isegi Jeesus, kutsudes enda juurde kõiki vaevatuid ja koormatuid, tunnistab mäejutluses: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! « tagasi ⇑ üles