Pühakirjas, Õpetussõnade 11. peatüki 21. salmis öeldakse: „Kuri ei jää karistuseta, aga õigete sugu pääseb“.
Inimelu selle kannatuste, kurjuse ja patuga on sageli võrreldud vangikongiga, mille ust saab avada vaid väljapoolt. Teisisõnu – inimkond vajab lunastust, Jumala enda päästet. Tuletagem meelde kasvõi Franz Kafka kirjeldust vangist, kes ühest kongist teise viies pole kaotanud lootust, et kohtab vangimaja Isandat, kes ütleb: „Teda ärge enam kinni pange, ta tuleb minuga“.
Hoolimata suutmatusest hüpata üle oma varju, teha olematuks inimlikku ekslikkust ja ülekohut, püüame siiski muuta maailma paremaks paigaks – küll elutingimuste, küll hoiakute poolest. Selle ülesande teenistuses on ka vangla, tõrjudes kurja ja suunates uuenemise ja headuse poole. Vangla pole kindlasti üksnes võimu, vaid ka vaimu tööriist.
On sümboolne ja rõõmustav, et võime õnnistada Tallinna uue vangla ja pühitseda selle kabeli just Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva aastal. On ju see kaasaegne rajatis tunnistus arengust, mida meie riik on läbi teinud.
Kui Baltimaade riigikomissar August Winnig ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Riias 19. novembril 1918 – see on üleeile sada aastat tagasi – allkirjastasid nn võimude üleandmise lepingu, tuli alustada laastatud, rüüstatud, osalt või tervenisti hävitatud ja remonti vajavate kinnipidamisasutuste tegevuse taastamist. Täna seisab meie ees pigem sisuline ülesanne – osalt või tervenisti hävitatud inimhinge taastamine.
Siin on oluline roll koostööl kirikuga, rõõmusõnumil Jumala päästvast ja uuendavast armust. Ükskõik, kui suur oleks ka hukkamõist, ajalik karistus ja isoleeritus, inimeselt ei tohi ära võtta lootust andestusele, sisemise väärikuse ja jumalanäosuse taasleidmisele. Kabel, mille täna pühitseme, väljendab seda vaimse vabaduse ruumi, mis ka siin vanglas on kättesaadav.
Sellesse ruumi, Jumala riiki, viib meid üksnes Jumal, „sest kõik on pattu teinud ja jäänud ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses,“ kirjutab apostel Paulus.
Jumala armastuse kuningriigis saame elada aga vaid usu ja armastuse läbi. Õnnistades täna seda kinnipidamisasutust, palume, et siin jätkuks rohkelt usku ja armastust, et seda võiksid kogeda kõik siinsed asukad, hoolimata trellidest ja müüridest.
Olgem tänulikud, et tänases Eesti Vabariigis tohime olla kahe riigi – nii maise kui taevase –kodanikud ning et need kaks riiki ka head koostööd teevad. Eesti Kirikute nõukogu on kaasatud kriminaalpoliitika väljatöötamisse, kirikute esindajad kuuluvad vanglakomisjonidesse, rääkimata vanglakaplanitest, kes teevad head ja vajalikku tööd.
Kujundades oma igapäevase tegevusega ühiskonna väärtusi ja sidusust, annab kirik oma panuse ka kuriteoennetusse, kuriteoohvrite toetamisse ja vabanenud kinnipeetavate taasühiskonnastamisse.
Abi on olulisem ja tõhusam kui kättemaks, ennetamine kasulikum kui karistus. Osadus inimeste vahel, hoolimine ja vastutustunne on koguduste ja kogukonna ühisvara.
2005. aastal avaldatud luterliku kiriku dokumendis „Kiriku sotsiaalne sõnum“ öeldakse: „Hea sotsiaalpoliitika on parim kriminaalpoliitika.“ Kiriku vaatekohalt tuleb inimese ja tema keskkonnaga tegelda pidevalt, terviklikult ja Pühakirja kaudu meile antud selgetelt alustelt lähtuvalt.
Tallinna vanglal on siin oluline roll. Soovin selles töös palju jõudu ja õnnistust vangla juhtkonnale, kõigile töötajatele, sealhulgas vaimulikele ja lõpuks meile kõigile. Aamen.