Kõrgesti austatud ministrid, auväärsed kirikujuhid, daamid ja härrad, vennad ja õed.
Jeesus võrdleb end viinapuuga ja ütleb: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (15:5)
Kas ei kirjelda see pilt hästi ka Eesti Kirikute Nõukogu ja tema tööd? Oleme ju liikmeskirikutena otsekui oksad viinapuus, tunnistades ühist usku Kristusesse ja kandes tema armastuse vilja.
Jõulu ajal ei saa ma aga mööda kiusatusest tõmmata veel üks paralleel: Kas ei ole lõunamaise viinapuu võrdkujuks siin külmal põhjamaal igihaljas kuusepuu? Kas ei kõnele ehteis jõulupuu samamoodi Kristusest ja meist, kes me okstena tema külge kuulume? Kas pole inimeste head teod kõige ilusamaks viljaks ja jõuluehteks, nagu esmaseks ja ehedaks kaunistuseks kuusel on tema käbid – mida vahel lausa kuldseks või hõbedaseks on võõbatud?
Mäletan, et lapsepõlves, kui poodides valitses tühjus või ei jätkunud raha iluasjadele, valmistasime ise jõuluehteid. Koolis õpetati tegema värvilisest paberist kette, millega kuuske kaunistada, piparkookidele tegime augu ja riputasime need paelaga oksa külge. Mäletan, et üheks ehteks olid papist südamed, kuhu kirjutasime oma südamesoovid või tõotused: „Kallis ema!“ „Kallis isa“ „Aitäh hoolitsuse eest!“ „Tahan olla hea laps!“.
Kui vaatame tagasi mööduvale aastale, küsigem, mis võiks olla kaunistuseks meie ühisel mõttelisel jõulupuul? Mis annab au Jumalale ja on rõõmuks ligimestele? Selliseid ilusaid asju on kogunenud lausa mitu kastitäit. Ei tahaks neid väga sorteerida ja järjekorda seada, sest maitsed võivad olla erinevad. Aga mõned sildid kastidel siiski leiduvad: Näiteks:
Ustavus ja pühendumine! Tahan tänada liikmeskirikuid ja nende esindajaid aktiivse osavõtu eest EKN-i töökoosolekutest ja üritustest – just see muudab meie ühenduse elujõuliseks. Suur tänu juhatuse liikmetele, täitevsekretärile, sekretariaadile, töövaldkondade juhtidele ja kaastöölistele! Teie järjepidev ja laiaulatuslik tegevus katab meie kuusepuu üleni kuldse karraga!
Ja muidugi sõbrad ning partnerid, eesotsas Vabariigi Valitsuse, Siseministeeriumi ning mitmete teiste ministeeriumite ja riigiasutustega. Suur tänu teile toetuse ees! Siia lisanduvad meediakeskused, misjoniseltsid, õppeasutused ja paljud teised institutsioonid ja üksikisikud, kellega koos ühist vankrit veame. Rõõm sellest koostööst on meie kuuse kauniks ehteks!
Ning nüüd mõned haruldased ja uhked hetked, mis sellest aastast meelde jäävad ja peaks sobima just kuuse latva: Eesti Vabariigi 100. aastapäeva oikumeeniline jumalateenistus ning laulukonkursi „Vaimulik viis Vabariigile“ võidulaulu esmaettekanne Paide kirikus. Samuti vabariigi juubeliga seotud mitmed teised ettevõtmised, näitused ja väljaanded.
Kaua ja kaugele särab veel teema-aasta „Eesti usk“ väljakuulutamine 1. nelipühal Sutlepa kabelis. Sellesse kasti kuuluvad ka teema-aasta arutelu Paide arvamusfestivalil, Narva kirikupäevad ja äsjane konverents Rahvusraamatukogus.
Nimetada tuleb ka piiskop-märter Platoni ametisse seadmise 100. aastapäevale pühendatud sündmusi ning tõsiasja, et jaanuaris möödub 100 aastat tema märtrisurmast. Isegi jõulupuu all ei tohi me unustada, et märtrite veri on kiriku seeme ja tõeline usu ehe.
Lausa krooniks tänavuse aasta ehtelaekas võib pidada paavst Franciscuse külaskäiku Tallinnasse ning oikumeenilist noortekohtumist Kaarli kirikus, mis on puudutanud kogu meie ühiskonda.
Õnnitlen oikumeenilise aastapreemia laureaate, samuti EKN-i tänukirja pälvinuid! Teie tegude sära innustab ka teisi!
Küllap mahub kuuse tagaküljele veel palju kauneid ehteid, mida me ei märka ega jõuagi nimetada, aga Jumal näeb neid ja rõõmustab iga inimese panusest ja armastusest Jumala ja kaasinimese vastu.
Kõige suurem jõulukink on aga Jeesus Kristus ise, kelle Jumal meile on läkitanud, et me tema läbi kogeksime Jumala armastust ja halastust ning saaksime osa tema kuningriigist. Mis võib olla veel suuremaks rikkuseks rahvale, kui omada sellist osadust ja kokkukuuluvust, teenida üksteist Jumala laste perena.
Eesti Kirikute Nõukogu käesoleva aasta jõululäkituses öeldakse: „Laps rõõmustab, kui suudab ema näole omavalmistatud kingitusega naeratuse tuua. See on lihtne näide sellest, kuidas armastuses tehtud teoga muutub maailm. Väikese inimese lihtsa teo läbi valataks justnagu armastust ilma juurde.“
Kas pole selline ka Eesti Kirikute Nõukogu ja tema liikmeskirikute ülesanne? Õnnistagu meid selles Jumal.