Taaveti lauluraamatus öeldakse: „Igaveseks mälestuseks jääb õige. Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.” (Ps 112) „Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.” (Ps 1)
Kannatused ja surm, mille osaliseks said tuhanded kommunismi ohvrid – erineva ühiskondliku tausta, rahvuse ja usutunnistusega represseeritud – toovad iseäranis selgelt esile inimloomuse kõige tähtsama, meid kõiki ühendava joone – igatsuse lootuse ja õigluse järele.
On olukordi, kus seda saab pakkuda vaid sügav usk elu üleloomulikku, jumalikku tähendusse. Kui Jumala õiglust ja kohut ei oleks, oleksid kurjategijad, kes meie rahvast ahistasid, küüditasid, tapsid ning seejärel karistusest pääsesid, võidumehed! Just sellist arusaama levitasid ja sellele toetusid nad ise.
Kui jumalikku õiglust ei oleks, peaks need, keda mälestame, leppima vaid kaotusega, sest midagi ei saa enam muuta. Mälestus õigetest kutsub aga vaatama võidule ja õnnistusele, mis neile on tõotatud, sest Issand tunneb õigete teed. Nad pole olnud oma kannatustes ja surmas üksinda! Oma lootuse on nad pannud Issanda peale.
Rajades seda mälestusmärki täidame oma kohust mäletada ja mälestada! Seegi on osa õiglusest, et armastust oma rahva ja kodumaa vastu, mida kurjuse ohvrid ka kõige raskematel hetkedel südames kandsid, hinnatakse, meeles peetakse ja tasutakse vastuarmastusega. Memoriaal, mille juurde ikka saame tulla, on selle armastuse väljendus.
Veel enam – õnnistades seda mälestusmärki, täidame armastuse käsku, usaldades hukkunud ja nende mälestuse Issanda hoole, lootes temale, usaldades teda. Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja tema valitseb rahvaid, ta „on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke,” „Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse.” Tema on ülestõusmine ja elu!
Meie palved ulatuvad üle ruumi ja aja, ühendades meid Jumala rahvana, kelle süda on kindel ja vaim tugev. Meie usk Issandasse on kõige võimsamaks ja kaunimaks inimlikkuse mälestusmärgiks. Seda hoides ja selles püsides suudame vastu seista võimalusele, et ajaloo koledused korduksid.
Õnnistagu Kõigeväeline neid, keda meenutab see memoriaal. Õnnistagu ta seda mälestusmärki ja selles väljenduva usu, lootuse ja armastuse läbi ka meie rahva tulevikku.