Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki.
Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.
Hiljutises Vikerraadio päevakommentaaris meenutas Hardo Pajula tuntud lugu teatridirektorist, kes sai teada, et ta on 16. sajandi orjapidaja järeltulija. See vapustas teda niivõrd, et ta võttis vastu pakkumise minna koos mõttekaaslastega andestusreisile Kambjasse.
Paarkümmend käeraudades ja kaelaiketes valgenahalist kahetsejat komberdasid läbi pealinna tänavate staadionile, kus nad 20 tuhande hämmastunud pealtvaataja silme ees kolmes keeles andestust palusid, mille peale Kambja asepresident nad pidulikult ahelatest vabastas.
Pajula viib sellise kummalise hingehoiaku seosesse 5. sajandi vaidlusega kuulsa kirikuisa Augustinuse ja munga Pelagiuse vahel. Pelagiuse meelest oli eetilise käitumise nurgakiviks isiklik vastutus ning patt tähendas lihtsalt valede valikute tagajärge, mida on võimalik järgnevate õigete valikutega heastada. Selle arusaama kohaselt ei saanud rääkida ka vastsündinute patususest, sest pattulangemine tulenes vabast tahtest, mida imik polnud võimeline teostama.
Augustinus nägi sellises valikute suveräänsuses põhjendamatut inimlikku ülbust. Aadama pattulangus tähendas tema jaoks kogu inimkonda iseloomustavat, päritavat patuseisundit ehk pärispattu, millest ei pääse ka vastsündinud. Inimkond vedeleb põrmus ega ole võimeline sealt iseseisvalt tõusma. Ta vajab Jumala sekkumist ehk armu, mis on ka eetiliseks orientiiriks ja jõuallikaks.
Kas ei ole see sama, mida kuulsime täna Pauluselt: Nimelt, et olime surnud oma pattudes, käies selle maailma ajastu viisil, liha tahte kohaselt ja selle himudes, olles loomu poolest viha lapsed. Aga Jumal, kes on rikas halastusest, on meid koos Kristusega teinud elavaks, mis ei ole meist enestest vaid on and ülevalt, et ükski ei saaks kiidelda.
Pajula käsitluses on Augustinuse arusaam, mis kristluses võidule pääses, aluseks tänapäeva Lääne tsivilisatsiooni tabanud enesesüüdistamisele ja süüdlaste otsimisele kusagilt minevikust. Ta arvab, et Prantsuse revolutsioon, mis heitis kõrvale pärispatu kontseptsiooni, sünnitas ka moodsa sekulaarse ühiskonna, aga imestab, kuidas see ühiskond ripub endiselt kramplikult päritava süüseisundi küljes.
Pajula tõdeb, et nüüdisaegne riikliku pärispatu kontseptsioon asetab vastutuse meie eellastele ja kultuurile. Ta leiab, et selle põhjuseks pole midagi muud kui valitseva eliidi eneseimetlus, ehk – tuletagem meelde Augustinust – põhjendamatu inimlik ülbus.
Süüdistades kõiges halvas minevikku, iganenud stereotüüpe, on võimalik demonstreerida oma moraalset üleolekut ja ühtaegu solidaarsust kunagiste kannatanutega ning samas vabastada käed meelevaldseteks sotsiaalseteks eksperimentideks, mis vahel, nagu teame, võivad lõppeda tõelise krahhiga.
Pajula osutab õigetele asjadele. Luues suuri ajaloolisi seoseid eksib ta aga teadlikult või kogemata pärispatu mõiste suhtes. Ta ütleb, et „pärispattu pole võimalik heastada, selle eest saab ainult lõpmatult andeks paluda ja ennast alastada,” ning usub just siin peituvat ebaterve, ebaõiglase ja isegi naeruväärse enesealanduse põhjuse.
Olukord on vastupidine. Kristuse lunastustegu just seda tähendabki, et meie süü on andeks antud, meie patt on kinni kaetud ja sealhulgas esmajoones pärispatt, mis Kristuse kaudu oma jõu ja siduvuse kaotab. Sest Jumal on „meid koos Kristusega üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses,” väljendab apostel Paulus seda mõtet kirjas efeslastele.
Sellise uuestisünni ja elu lepingumärk ehk sakrament on ristimine, mille osaks võib saada juba vastsündinu. Sellele viitab ka luterliku Augsburgi Usutunnistuse pärispatu peatükk (tsiteerin): „See algne tõbi või rikutus on tõeline patt, mis mõistab hukka need ja toob igavese surma neile, kes ei ole uuesti sündinud ristimise ja Püha Vaimu läbi”.
Niisiis, pärispatu pärast ei pea ristiinimene lõpmatult andeks paluma ja ennast alandama. Sellest on ta vaba! Küll tuleb tal kahetseda oma isiklikke patte, mida ta selle maailma kiusatuste ja oma inimlike nõrkuste tõttu pidevalt toime paneb.
Usk Kristusesse tähendab pidevat meeleparandust, Kristuses eetilise mõõdupuu nägemist, kasvamist tema „täisea mõõtu mööda”, nagu väljendab apostel Paulus, sest „meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses, loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.”
Me ei saa end vabandada pärispatu, halbade geenide, 700 aastase orjaaja ega raske lapsepõlvega. Nende eest kristlane ei vastuta ega pea neid kelleltki andeks paluma. Küll tuleb tal – nagu kõneleb Jeesus – kohtupäeval aru anda igast tühjast sõnast, mis ta on rääkinud, kõnelemata oma tegudest.
Tänase pühapäeva teema – kadunud ja taasleitud – võtab ilmekalt kokku tänase jutluseteksti sisu. Kadunuke ei tähenda eesti keeles midagi muud kui surnut. Oma eksimustes, patus ja jumalatuses seda just oleme. Asjata ei räägi Jeesus mõistujutte kadunud drahmirahast, kadunud lambast, kadunud pojast. Kadunud poja kohta öeldakse: vaata, ta oli kadunud ja on leitud, ta oli surnud ja on taas saanud elavaks.
Kõikjal, kus me usus Kristusesse Jumala armu vastu võtame, sünnib rõõmus taasleidmine, kõige väärtuslikuma taasavastamine, osaduslik elu koos Jumalaga. Just sellest kõneleb kirikulugu, just sellest tunnistab iga kristlane. Meie õnn ei ole selles, et oleme iseenda eksivad ja patused isandad, vaid armastava Jumala kätetöö, kellest ta hoolib.