« tagasi


Julgus olla (2Kr 1:3-7)


Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame. Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.

 

Küllap oleme kõik kuulnud muistendeid kivi all peituvast rahapajast, mille kohal põleb kutsuv tuluke, ning mida võib kätte saada vaid siis, kui täita kõik keerulised ja rasked reeglid, kohkumata tagasi ükskõik kui suure hirmutise ees. Vastasel juhul vajub rahapada jälle kolinal maapõhja. Sellise sihi saavutamiseks on vaja nii usku kui julgust, kuid üht pole teiseta.

Kõigepealt mõni sõna hirmust, mida peetakse julguse vastandiks ja käsitletakse sageli kui emotsiooni või tunnet, mis on halvav, ebaratsionaalne ja pime. Siit edasi on juba lihtne tembeldada kõik hirmud foobiateks ehk teatud liiki hullusteks. Sel juhul püütakse idealiseerida julgust ja näha selles tervemõistuslikkust ja normaalsust.

 

Ometi oleks loogiline otsida teatud emotsiooni antipoodis just samu nõrkusi ja ohte – ning kohe leiame oma keelest ka sõna hulljulgus. Hulljulgele on meri põlvini. Jah, inimene, kel tõeliselt puudub hirm, on kas sotsiopaat või põeb ajukahjustust.

 

Kuigi nii hirmu kui julguse puhul on võimalikud teatud emotsionaalsed äärmused, mis vahel inimese üle lausa võimu haaravad, on palju olulisem siiski nende seisundite ratsionaalne, objektiivne analüüs ja alus.

 

Selles mõttes on hirm lihtsalt ohuhinnang – arvestatav tõenäosus, et negatiivne võimalus realiseerub. Sellise radarita, ettenägemisvõimeta, oleks inimelu pidavas hädaohus. Isegi suhetes Jumala kui Kõigeväelisega. Asjata ei korrata Piiblis: „Issanda kartus on tarkuse algus“ ning iga käsu seletust Väikeses Katekismuses algab Luther sõnadega: „Meie peame Jumalat kartma ja armastama…“

 

Hirm Jumala ees on oluline tegur, mis kõik teised hirmud – olgu kollide, kaasinimeste või surma ees – ületab ja meid siin maailmas julgeks muudab. „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!“ kõneles Jeesus oma jüngritele läkitamiskõnes.

 

Hirmu ületamine on evangeeliumi keskne sõnum: Ärge karke! – nõnda alustasid inglid oma teadet Jeesuse sünnist ja tema ülestõusmisest surnuist, nõnda julgustas Jeesus oma õpilasti küll raskuste keskel ja eel. Julge olemine ei tähenda, et inimesel puudub hirm, vaid et ta ületab selle, nähes hirmust palju kaalukamaid võimalusi ja väärtusi, millele panustada ja millesse uskuda. „Ma tean, mis mina usun, mis kõikumata jääb“ – ütleb kirikulaul. Siin peitub julguse tõeline, ratsionaalne alus.

 

„Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu,“ kirjutab apostel Paulus roomlastele. Pole juhuslik, et kõneldes julgustavast Jumalast, iseloomustab ta teda kui Jeesuse Kristuse Isa ja lisab: „ Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.“ Mis võiks veel selgemini tunnistada, et Jumal on meie poolt, kui see, et ta ise on saanud inimeseks Jeesuses Kristuses, kannatanud ja surnud meie eest, üles tõusnud surnuist ja läinud taevasesse kirkusesse, et juhtida meidki läbi kannatuste ja surma oma igavesse kuningriiki!

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud!“ kinnitab evangelist Johannes. Mõistes ja kogedes Jumala armastust muutub kartus tema ees aukartuseks, aukartus usalduseks ja usaldus vastuarmastuseks. „Armastuses ei ole aga kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja,“ kirjutab Johannes oma esimeses kirjas ja selgitab: „Selles on Jumala armastus saanud …täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval.“

 

Teisisõnu: Ka meie ebaõnnestumised, eksimused, süü ja patt ei hirmuta meid enam, need on andeks antud! „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu,“ ütleb Jeesus Johannese evangeeliumis.

 

Head sõbrad! Hirmu argumendid on nõrgad! Mured ja kannatused ei meeldi muidugi kellelegi, kuid nendega tuleme siiski toime, sest nad on ajalikud ja mööduvad. Ka surm ei meeldi kellelegi, sest näib hävitavat kõik ilusa ja väärtusliku ning paiskavat meid pimedusse, või – mis veel hullem – igavesse hukatusse.

 

„Kes on, kes võidab ära maailma?“ küsib Johannes esimeses kirjas ja vastab: “Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg!“ „Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.“

Niisiis hirmu sügavaimaks allikaks pole midagi muud kui kaotatud usk. See on kindlustunde ja tuleviku kaotsiminek, elu ja selle mõttekuse kaotsiminek – tugev negatiivne jõud, mis halvab mõistuse ja tahte.

 

Kui aga teame, et oleme Kristuse päralt, saame osa millestki, mille ees põgenevad kõik need pimeduse jõud. Just siin avaneb tänase pühapäeva teema – Jeesus äratab usule ehk kingib usu – sügavaim sisu. Kui sissevarisenud kaevanduses on keegi kaevur leidnud väljapääsu, siis on päästetud kõik, kes temale järgnevad! Nii on ka meiega, kui järgime Kristust!

 

See aga tähendab olukorda, kus oleme üksteisele nagu Kristuse käepikenduseks, ühenduslüliks ja eeskujuks. Apostel Paulus kõneleb tänases jutlusetekstis olulisest hingehoidlikust ülesandest, millega peame teenima teisi, iseäranis mahajääjaid, nõrku ja argu. Jumal on meid julgustanud meie ahistustes mitte üksnes meie endi pärast, vaid ka selleks, et me suudaksime julgustada neid, kes on mistahes ahistuses. Selles mõttes on arusaadav ka varakristlik tarkus, et märtrite veri on kiriku seeme.

 

Julgus on tõepoolest jõud, mida saab teistele üle ja edasi anda. Seepärast ratsutasid muistsete väesalkade ees alati kõige vapramad kangelased. Seepärast lehvis kõige ees lipp, et meenutada väärtusi, mille nimel võideldi ja millesse usuti. Ka Kristust, Kuningate Kuningat ja samas Jumala talle, kes kannab ära maailma patud ning tõmbab enda peale kurjuse löögijõu, on kujutatud võiduka ristilipuga – ka siin pühakojas.

 

Apostel Paulus selgitab, et isegi meie ahistus, ahastus ja hirm pole kunagi asjatu, vaid on otsekui stardipakuks neile, kes samas olukorras meie julgusest ja võidust jõudu ammutavad ja seega Kristuse päästest osa saavad. Me ei tohi loobuda lootusest, et nii, nagu neil on osa meie kannatustest, nii ka meie julgustusest. Elagem siis nõnda, et meie teod tunnistaks elujulgusest ja usust Kristusesse.

 

Oma raamatus „Julgus olla“ illustreerib nimekas teoloog Paul Tillich elujulgust Lutheri kaasaegse ja sõbra, Albert Düreri gravüüriga „Rüütel, surm ja kurat“. Relvastatud rüütel ratsutab läbi oru. Teda saadavad ühel pool surm ja teisel pool kurat. Rüütel aga vaatab kartmatul pilgul otse ette, sinna, kus vaimusilmas terendab „Üks kindel linn ja varjupaik“, kui kasutada kirikuhümni sõnu.

 

Mäletan, kuidas lastega kitsal, kõikuval rippsillal mässavat mägijõge ületasime. „Ära mingil juhal alla või kõrvale vaata, hoia otse mu selja taha ja silmitse seda,“ pidin lapsi korduvalt manitsema. Aga ega suurtelgi lihtsam polnud, välja arvatud siis, kui suunasime pilgu kõikumatule kaljule, sihtmärgile poole kuristiku teisel kaldal, kuhu olime teel. Käigem siis meiegi kartmatult oma usuteed, vaadates Kristusele, kes on meie tee tõde ja elu. Aamen.


Andres P├Áder
Peapiiskop emeeritus

21.01.2018 Tallinna Piiskoplik Toomkirik

« tagasi  üles