Head esimese advendi kirikulised! Tervitan teid Eesti Kirikute Nõukogu nimel pühakirja sõnaga Luuka evangeeliumi esimesest peatükist, kus juttu Jeesuse teevalmistaja – Ristja Johannese – sünnist. Seal öeldakse: „Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.”(Lk 1:76–79)
Ka meie oleme Kristusele teed valmistamas ja tema päikesetõusu ootamas. Pole raske mõista, et maailma ja inimese tähendust ja mõtet saab leida ainult kõrgustest, kõiksuse ja Jumala vaatenurgast. Või vähemalt sellega arvestades. Oma surelikkuses, ekslikkuses ja patus oleme suletud otsekui pimedasse vangikongi, mille ust saab avada vaid väljapoolt.
Teame, et vahel harjutakse vanglaga sedavõrd, et ei soovitagi enam vabadusse. Ometi räägib just sellise soovi säilimine lootusest taas leida oma tõeline olemus.
Me ei tarvitse Kristuse vabastavat ja uut elu võimaldavat väge kohe märgata. Ka päikesetõus algab kauge koidupunaga. See suureneb ja suureneb, kuni kogu taevas lööb helendama ja valgus teeb nähtavaks kõik meie ümber.
Et Kristuse sünniga saabuvast rõõmust osa saada, tema armu tunnetada ja vastu võtta, on mõistlik läbida ootuse aeg, valmistada endas teed Kristuse valgusele.
Muidu võib juhtuda nii, nagu mõne kalli mälestusesemega, mis meil küll olemas on, kuid mida me enam ammu ei märka. Alles siis, kui ta on kadunud, mõistame selle väärtust ja asume seda otsima. Ja oh mis rõõmu, kui ta siis leiame!
Sellises ootuses süütame täna 1. advendiküünla, tuletades meelde Jumala halastuse ilmumist Kristuses ning oma eksimusi ja süüd, mis meid Jumalast lahutavad.
Igal järgneval pühapäeval lisame veel ühe küünla, et valgus suureneks, kuni jõuluõhtul säravad kirikud tulede meres, kõneldes Jumala armastusest ja andestusest, mis on tõeline hingevalgus, mis kingib väärikuse inimelule ja väärtuse maailmale.
Neil neljal eeloleval advendinädalal on õige aeg mõtiskleda Jeesuse tulemise üle meie juurde neljal moel: lapsena siia maailma, usu kaudu meie südamesse, kiriku kaudu meie ühiskonda ja kohtumõistjana aegade lõpul. Kuidas teda vastu võtame? Kuivõrd end tema kätesse usaldame? Kuidas temast oma eluga tunnistame?
Jeesus on Jumala vastus inimkonnale! See tähendab, et meil kõigil on ruumi tema juures, meil kõigil ja kõigis olukordades on temalt midagi õppida. Me kõik oleme kutsutud tema headust ja armastust üksteisega jagama.
See juhatab meid rahuteele, mis selle maailma pimeduses ja surmavarjus on tõeline rõõmusõnum. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutena kuulutame ühiselt seda rõõmu ja kutsume teid üles meiega ühinema!
Soovin Teile, armsad vennad ja õed, õnnistusrikast advendiaega ja Jeesuse Kristuse, meie Issanda, vastuvõtmist! Aamen.