« tagasi
Kõne EELK Usuteaduse Instituudi 60. aastapäeval
Austatud aastapäevalised!
Professor Elmar Salumaa ajal Usuteaduse Instituudis õppinutele on meelde sööbinud sõnad: Teoloogia on kiriku funktsioon. Mõeldamatu on kirik ilma teoloogiata ja teoloogia ilma kirikuta. Küllap see nii ongi. Pole siis imestada, et usuteaduskonna sulgemise järel Tartu Ülikoolis jäid need vaimumagneti kaks poolt ometi kokku ja püsima.
Kas oskame õigesti hinnata tõsiasja, et ajal, kui riik oli monopoliseerinud hariduse ja teinud sellest oma ideoloogia tööriista, tegutses instituudi näol hoopis teisest maailmast pärinev ja kõnelev kõrgkool? See oli kogu ühiskonnale majakaks katakombis. Oli magnet neile, kes otsisid alternatiivi. Paljud sisemiselt vabad ja loomingulised inimesed leidsid üles tee Jumala auditooriumisse. Instituut on oluliselt mõjutanud kogu Eesti kultuuri.
Võimalik, et mõnele akadeemilise vabaduse nõudjale tundus kirik kurja kasuemana. Siiski julgen väita, et luterlikul kirikul pole olnud armsamat last kui Usuteaduse Instituut. Sõjajärgses kitsikuses jagati piskut. Vana maja Toomkiriku taga jagati pooleks. Pool kirikuvalitsusele, pool instituudile. Mäletan päevi, mil ametnikel tuli tõmbuda nurgatubadesse, sest tudengid hõivasid pea kogu maja. Ka täna on instituut kiriku poolt kõige enam toetatav sihtasutus.
Mida on instituut kirikule tähendanud? Julgen väita, et kirik on suhtunud usuteaduskonda aukartuse ja tolerantsiga, jättes teadusele tegutsemisruumi. Seda teoloogia vabadust, vaba õhku, vajas kirik ise. Kui öeldakse, et palve on kristlase vaimulik hingamine, siis kirik hingab läbi elujõulise teoloogia. Siit saab väge ja vaimu kogu vaimulikkond.
Instituut suutis koondada Eesti usuteadlaste parimad jõud. Isiksustena säravad ja eriilmelised. Nad juhtisid mäetippudele, kus avarapilgulisus võis vahelduda peapööritusega. Professor Evald Saag sisendas arvamust, et eksamile ei maksa muidu tullagi, kui ei ole vähemalt sama tark kui professor. Ometi võis ta mitte millegi eest panna välja maxime. Usun sinusse, ütles ta. Ja see mõjus. Akadeemiline küünarnukitunne aitas järele nõdrad ja viis võidule võimekad. Nõnda on see ka täna. Teoloogia on sihteseadev ja loov.
Tohime uhkusega öelda, taasiseseisvunud Eestis sai instituudist Taru Ülikooli usuteaduskonna ämmaemand. Tehkem siinkohal sügav kummardus omaaegsele Usuteaduse Instituudi ja hilisemale Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaanile, dr Kalle Kasemaale. Samuti kõigile teistele, kelle toel Eesti teoloogia areng on olnud laiahaardeline, viljakas ja vastastikku rikastav. Tänu mõistmise ja koostöö eest!
Kirik ei ole Usuteaduse Instituudist loobunud. Muutuvas ühiskonnas vajab ta jätkuvalt oma mõlemat mõttepoolust ehk ajupoolkera - teooriat ja praktikat. See kuulub kiriku olemusse. Õigupoolest tegutseb Usuteaduse Instituudis Eesti ainuke luterlik usuteaduskond. Loodan, et seegi on panus meie mitmepalgelisse vaimukultuuri. Ülikoolistandardit tuleb instituudil hoida mitte uhkusest, vaid ülesandest aidata kirikul olla partneriks tänasele maailmale, ka akadeemilisele. Kirik vajab teoloogilist kvaliteeti, et mõista iseennast, oma identiteeti, et suuta olla haputaignaks maailmale.
Instituut on selle ülesandega toime tulnud. Selle väärtusliku panuse eest kuulub instituudi perele - töötegijatele, õppejõududele, üliõpilastele - kogu meie kiriku austus ja tänu.
Õnnistagu ja hoidku kõigeväeline Jumal Usuteaduse Instituuti meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded! (Kol 2:3)
Andres Põder
Peapiiskop04.05.2006 EELK Usuteaduse Instituut
« tagasi ⇑ üles