Vaimsest ruumist rääkides ei saa mööda inimese vertikaalsest mõõtmest. Juba Jacques Delors oli veendunud, et Euroopat ei saa rajada üksnes majanduslikele ja juriidilistele seadustele – Euroopa vajab hinge. Ta kordas mõtet, et ebatäiuslik ja ekslik inimene vajab pidevalt korrigeerivat transtsendentsi, mida üksnes usk võib pakkuda. Küsimus on enese positsioneerimises kõiksuse suhtes: kas inimesest on kedagi või midagi targemat või paremat? Kas meil tuleb tunda aukartust ja vastutust elu ees? Kuhu tuleb pürgida, milliseid ideaale järgida, milliseid voorusi arendada?
Muidugi on elu põhivajadused – enesesäilitamine, toit, riie ja peavari –, nagu seletas marksism ja kirjeldas Maslow, äärmiselt olulised, kuid inimesest teevad inimese siiski vaimsed väärtused. Elu kvaliteedi määrab see, kas suudame elu mõtestada, näha selle tähendust ja meist endist kaugemale ulatuvat sihti. Kui pole midagi, mille nimel surra, pole ka midagi, mille nimel elada, on öelnud Uku Masing. Just sellisest vaimsest taustast sõltub võime taluda raskusi, tuua ohvreid, andestada ja armastada.
Kui aga inimene, kelle põhitunnuseks on vaimsus, annab otsustamisõiguse üle oma materiaalsele, ihulikule ja meelelisele poolele, käib ta otsekui pea peal – väga ebaloomulikus asendis, nagu on osutanud prantsuse teoloog ja sotsioloog Michel Quoist. Siis asuvad väärtuste asemele huvid ja himud. Sellele orienteerub kogu turg ning probleem pole üksnes selles, kuidas rahuldada tarbijate vajadusi, vaid kuidas neid aina juurde luua. Ühe PÖFF-i majandusteemalise filmi sõnadega: „See on nagu trenažöör, millelt ei saa maha astuda.“ Pole siis ime, et stressist, mis toob kaasa nii sisemisi kui väliseid konflikte, saab uus normaalsus.
Kuidas võiks meid ümbritsev keskkond aidata inimest taas jalgadele tõusta, leida oma vertikaalne mõõde? Kindlasti on selliseks vaimseks maamärgiks kirikuhooned ja sakraalne ruum tema mitmekesises: surnuaiad, pühapaigad, „looduse piibel“, piibliraamat, kodualtar, vaimulik muusika ja kunst, usulised talitused, vaimulik sõnum meedias, usu- või usundiõpetus koolis. Seda keskkonda tuleb hooldada ja harida otsekui aeda. Seda meie rahvas ka soovib. 2015. aasta uurimuse „Usust, elust ja usuelust“ kohaselt toetab 73% arusaama, et Euroopa peaks olema kristlik.
Vaimne ruum on ka suhtlusruum. Kuidas tulla aga toime siis, kui kultuurilist identiteeti on tabanud mitu katkestust ning homogeenne ühiskond on muutunud eklektiliseks ja killustatuks? Kuidas üksteisest aru saada, kui elatakse erinevas info-, keele- ja komberuumis? Ühelt poolt kuuleme juttu, et erinevus rikastab, teisalt näeme katseid ideoloogiliste ja õiguslike vahenditega kujundada globaalset, kosmopoliitliku ühetaolisust, taastada nö Paabeli torni eelset aega. Mõlemad arengud tekitavad ühiskondlikke pingeid, hirme ja agressiivsust.
Kuidas leida rahu ja tasakaalu lepitatud erinevustes? Kas ei oleks aeg tunnistada, et ühegi inimese vaimne kultuur ei ole tegelikult multikultuur, vaid üksnes kultuur – talle omase keskkonna ja kogukonna toimimisviis. See on sama endastmõistetav kui emakeel, olles selle sotsiaalne laiendus. Võime nimetada seda semiosfääriks või keelemänguks, kuid oluline on, nagu rõhutas L. Wittgenstein, et tegu on postuleeritud reeglitega, mille tõestamise peale pole vaja kulutada energiat. Piisab vaid kirjeldusest ja järgimisest nagu male või kabe puhul. Sellesse kultuuri endastmõistetavasse alusesse kuulub ka liturgiline keel.
Seetõttu on kurvastav, kui meie rahvuslikku ja usulist komberuumi püütakse ignoreerida või lausa rikkuda. Võim, kes seda teeb, ei esinda enam meid. Et sellist hoiakut vältida, peame ka ise samasuguse respektiga suhtuma teistesse kultuurkondadesse ja kogukondadesse, kellega koos elame. Seetõttu tuleks ehk uuesti läbi mõelda rahvusliku ja konfessionaalse hariduse kättesaadavus? Sõna ühtluskool on asjakohane küll koolikorralduslikus, mitte aga standardiseerivas ja nivelleerivas mõttes.
Et suhelda teistega, tuleb kõigepealt tundma õppida, kes sa ise oled, kuhu kuulud ja mida usud. Vastasel juhul näeme hirmu ja kapituleerumist võõra ees. Usuline haridus aitab kindlasti kaasa mõistmis- ja suhtlusvõimele. Küsitlustest nähtub, et usundilugu õppinute seas suurenes empaatia ja tolerants teistsuguse arusaamaga inimeste vastu. Kuigi meie hariduses valitseb selles osas veel suur lünk, on eriti erakoolide näol, olukord tasapisi paranemas. Vaimne eneseteadlikkus ja eneseväärikus annab julguse omada seisukohta ja seda avalikult kaitsta, aga ka motivatsiooni teist sama tõsisest ja väärikana võtta.
Vaimne keskkond tähendab kindlasti ka eetilist eluhoiakut, teatud normide ja tabude igapäevast arvestamist, mis loob kindlustunde ja turvalisuse. Kristuse armastuskäsk on suurepärane ideaal: me ei pea kaasinimest lihtsalt sallima, vaid armastama! Ei usu, et eestlase lemmiktoiduks oleks teine eestlane või nüüd juba muulane. Tegu on pigem suutmatusega oma pingeid maandada, iseendaga toime tulla, sisemist rahu leida.
Esiisade ilus komme alustada ja lõpetada päeva palvega, teisisõnu, enesevaatluse, meeleparanduse ja heale keskendumisega, on paljudele võõras. Samas toimub meie sadades kirikutes igal jumalateenistusel ka pihitalitus, kus tunnistada oma eksimusi ja paluda andestust ja jõudu headeks tegudeks. Kogudus on oma loomult hingehoiukogukond, mis on ühiskonna suureks rikkuseks. Mis võiks seda asendada? Kas pole vaimselt terve ühiskond see, kus suudetakse oma vigu tunnistada, kahetseda ja andeks paluda. Just sellele viitas üks PÖFF-i tänavune võidufilme „Ekskavaator“.
Ehk peaksime leina- ja võidupäevade kõrval kehtestama ka ühe üldrahvaliku meeleparanduspäeva – näiteks tuhkapäeva näol? Sotsiaalmeedias imestas keegi neiu, kes oli esmakordselt lugenud seitsmest surmapatust (iharus, laiskus ehk tujutus, aplus, kadedus, ahnus ehk omamishimu, viha, uhkus ehk ülbus): „See on ju meie igapäevane elu, need on pigem normid kui patud!“ Mis muu võiks seda muuta, kui inimese vertikaalse mõõte teadvustamine. Kas ei peaks me kujundama vaimset keskkonda, kus majanduslikust edukusest tähtsamaks peetakse voorusi ja väärtusi ning tõelisteks kangelasteks ja superstaarideks on head ja ausad inimesed, keda Piiblis ka pühadeks nimetatakse?