Apostel Paulus ütleb: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“
Pühitsedes teadmata haudades puhkavate Eesti riigivanemate kenotaafi ja paludes neile ja nende mälestusele õnnistust, väljendame usku, et Jumala palge ees pole keegi kadunud ega unustatud. Selles usus oleme ühendatud üle aegade ja kauguste. See usk kutsub teenima headust ja õiglust. See usk annab jõu kanda risti ning võita maailma ja surmagi. See usk ammutab elu allikast. Jeesus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“
Õnnistuspalves väljendame ka lootust, mis on usu ankur. Lootust, et Jumala arm ja abi on jätkuvalt meie kõikidega. Meie rahva ja tema juhtide töö, võitlus ja vaev, mis on kantud sellest lootusest, pole kunagi asjatu ega viljatu. Meie riigi peagi saabuv sajas sünnipäev kinnitab seda. Nõndasamuti palume ja loodame, et riigivanemad, kelle nimed on märgitud siia kenotaafile, võivad puhata taevases kodus ja pärida võidupärja Jumala riigis. Selline lootus ei jäta häbisse, sest apostel Pauluse sõnadega: „Jumala armastus on välja valatud meie südamesse.“
Õigupoolest ongi see kenotaaf ja selle pühitsemine armastustegu. Neile, kes on armastanud iseseisvust, isamaad ja oma rahvast nii, et on seetõttu jäänud ilma mitte ainult elust vaid ka viimsest puhkepaigast oma lähedaste kõrval, võlgneme tänu, austust ja armastust – teisisõnu, kohta oma südames!
Olgu see kenotaaf Eesti armastusavaldus meie riigivanematelele ning ühtlasi ustavusavaldus nende aadetele, isamaa-armastusele ja Jumalale, kes meid on ennem armastanud, tehes nõnda armastusest kõige suurema anni.
Taaveti 139. laulus öeldakse: „Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!” siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev ja pimedus otsekui valgus.“
Palvetagem: Kõigeväeline ja igavene Jumal, Sina valitsed aegade, rahvaste ja olukordade üle. Me meenutame riigivanemaid, kelle mälestuseks see kenotaaf on rajatud. Õnnista seda mälestusmärki, et see meile ja tulevastele põlvedele alati meelde tuletaks, et Sinult tuleb usk, lootus ja armastus, Sina annad jõudu võidelda head usuvõitlust ning kingid jäädava rahu ja rõõmu oma taevases riigis. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.